„Ma istusin teraapia seansil, vaadates oma särgi kergelt kollakat niisket plekki ja püüdes aru saada, kas see on piim, higi või pisarad, kui mu terapeut esitas mulle küsimuse, mis muutis täielikult minu arusaama emadusest,” meenutab ajakirjanik Alexia Dellner.
Soov, et laps käituks alati õigesti, võib pärineda vanema enda lapsepõlvest.
Ma olin just lõpetanud viieminutilise tiraadi, rääkides terapeudile oma väikestest lastest. Eriti sellest, kes ei ole veel potile minema hakanud (me oleme juba pool aastat teise lapsega vaeva näinud, aga kes loeb kuud, eks?) ja kes elas läbi palju uusi emotsioone väikese õe sünni tõttu. „Õrnus ei tähenda, et talle Lego klotsidega visata” – see on vaid üks paljudest vestlustest, mis me sel päeval pidasime.
Vahepeal magas väike poiss vaid 20 minutit ja karjus südantlõhestavalt iga kord, kui ma üritasin teda kinni hoida. Lühidalt öeldes olin ma täiesti kurnatud.
Jagasin kogu oma hämmingut oma terapeudiga ja küsisin otse, mis mu lastega viga on. Selle asemel vastas terapeut mulle küsimusega: „Aga miks peavad teie lapsed alati ideaalsed olema?”
See küsimus pani mind mõtlema. Vaatasin plekki oma särgil ja lasin sõnadele mõjuda. Püüdsin mõelda, mida terapeudile öelda. „Oleks palju lihtsam, kui lapsed käituksid nii, nagu mina tahan,” pomisesin lõpuks. Aga kui ma need sõnad välja ütlesin, mõistsin, et ma ise ei usu neid.
Minu väike poeg polnud veel kahekuune – kuidas ta üldse saab käituda „hästi” või „nagu peab”? Ja mu teine laps? Ta on lihtsalt väike laps, täis tugevaid tundeid ja sooviga piire ületada. Nii nad õpivadki.
Teraapeut selgitas, et soov, et lapsed oleksid alati rahulikud ja käituksid hästi, võib olla juurdunud meie enda lapsepõlves . Kui teid kasvatati põhimõttel „lapsed peavad olema nähtavad, aga mitte kuuldavad” või teile öeldi pidevalt, et lõpetage nutmine, võib teil olla raske lubada oma lastel lihtsalt lastena olla.
Uus arusaam tõi kergendust.
Hiljem arutasime abikaasaga pikalt, kuidas meid kasvatati ja kuidas me tahame, et meie lapsed end praegu ja tulevikus tunneksid. Mõistlikkuse piires muidugi, see tähendab, et Lego viskamine on endiselt keelatud.
Kui see uus arusaam mulle kohale jõudis, tundsin suurt kergendust. Selle asemel, et oodata, kuni mu tütar „normaalselt” magama jääb või mu poeg rõõmuga vanema venna rolli vastu võtab, võisin ma lihtsalt lasta neil olla sellised, nagu nad on. Lasta neil käituda oma vanusele vastavalt. Ja kuigi ma muidugi tahaksin, et väike magaks kauem ja väike hakkaks potti kasutama, muutub kogu olukord talutavamaks, kui ma luban endale ja neile „ebaõnnestumisi”.
Nüüd oleme kogu perega selle lihtsa, kuid mõistliku küsimuse omaks võtnud. Aga miks peaksid meie lapsed alati ideaalsed olema?
See on saanud meie perekonna uueks moto, mis meenutab meile, et aeg-ajalt tuleb oma ootusi ümber vaadata ja suhtuda endasse ja oma lastesse suurema heldusega. Nagu see plekk minu särgil, on ka pereelu sageli segaduses. Ja see on täiesti normaalne, teatab PureWow.
Täiuslikkus ei ole eesmärk, suurus on eesmärk.
Psühholoog Jim Taylor kirjutab, et paljud vanemad peavad alateadlikult hea kasvatuse mõõdupuuks veatust, nii oma laste käitumises kui ka enda omas. Tegelikult toob selline lähenemine rohkem kahju kui kasu. Perfektsionismiga kaasnevad ebareaalsed ootused, ebaõnnestumise hirm ja enesehinnangu sidumine tulemustega.
Selle asemel soovitab ta püüelda suurepärasuse poole, mis tähendab olla enamiku ajast hea. Suurepärasus annab võimaluse teha vigu, õppida ja kasvada, kaotamata armastust ja eneseväärikust. Kui laps tunneb end armastatuna, isegi kui kõik ei lähe nii hästi, saab ta keskenduda arengule, mitte hirmule.
Sama kehtib ka vanemate kohta. Teie laps ei vaja ideaalset ema või isa. Ta vajab teid kui inimest, kes annab endast parima, armastab ja teeb vahel vigu, sest nagu Psychology Today kirjutab, on see, kuidas me suhtume iseendasse, lõppkokkuvõttes see, mida meie lapsed meilt kõige rohkem õpivad.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
