Suvi on orgaaniliste jäätmete tekke tipphooaeg: niidetud muru, kitkutud umbrohi (ilma seemneteta!), lehed, köögijäätmed.
Kõik see viiakse komposti ja tihti saadakse haisev, märg või vastupidi, kuiv ja elutu mass, mis aastate jooksul ei muutu väetiseks.
Kuid just suvel, soojas ilmastikus, toimuvad lagunemisprotsessid kõige kiiremini!
Et järgmiseks hooajaks saada mitte prügihunnik, vaid väärtuslik, pehme, must kompost, tuleb lihtsalt mõista ja toita selle protsessi peamisi „kokkasid” – baktereid ja seeni.
Suve kompostimise peamine reegel on „rohelise” ja „pruuni” tasakaal.
„Roheline” (lämmastiku): värskelt niidetud muru, välja kitkutud noored umbrohud (ilma juurte ja seemneteta!), puu- ja köögiviljade koored, lehed (välja arvatud haiged), sõnnik, kanasõnnik. See on mikroorganismide „kütus”, lämmastikuallikas, mis on vajalik kiireks soojenemiseks.
„Pruun“ (süsinik): kuiv eelmise aasta muru, õled, hein, langenud lehed (parem veidi peenestatud), väikesed oksad pärast kärpimist, hakke, saepuru (mõõdukas koguses!), papp (ilma trükita), paber. See on süsinikuallikas, annab struktuuri, õhku läbilaskvuse, imab liigse niiskuse.
Mis toimub hunnikus? Kui visata sinna üks värske rohi, muutub see tiheda, märja, kokku kleepunud kihiks. Hapnik puudub, hakkavad tööle anaeroobsed bakterid – tekib mädanev lõhn.
Kui on ainult kuivad lehed ja oksad, kulgeb protsess väga aeglaselt, mikroobide tegevuseks ei ole piisavalt lämmastikku.
Kihtide või segu suhe on umbes 1 osa „rohelist” ja 2–3 osa „pruuni” mahu järgi. Niidetud muru kihile (20–30 cm) lisatakse kiht kuivaid lehti või purustatud pappi (10 cm), seejärel jälle muru jne.
Kuidas komposti suvel kiiresti „valmistada“? Purustage!
Mida väiksemad osakesed, seda kiirem on protsess. Kuivatage muru veidi päikese käes, oksad lõigake oksakääridega või niidake muruniidukiga, papp rebinege.
Segage ja kündke! See on kõige olulisem suvine samm. 1–2 korda nädalas visake kuhja sisu reha abil aktiivselt ümber või segage seda lihtsalt põhjalikult.
See rikastab massi hapnikuga, ilma milleta aeroobsed bakterid surevad. Pärast kündmist kuumeneb kuhja uuesti – see on kindel märk, et protsess toimib.
Jälgige niiskust. Kompost peab olema nagu välja pressitud käsn. Suruge käes kokku – peab eralduma paar tilka vett. Kui on kuiv, kastke hunnik (eriti pärast segamist). Kui on märg (vesi voolab), lisage „pruuni” materjali ja segage.
Katke kinni. Hõre katte (vana vaip, kotiriie, tükk katusematerjali) kaitseb kuhja päikesest kuivamise ja vihmast liigse niiskuse eest ning hoiab soojuse sees.
Lisage „kiirendajaid”. Kui hunnik ei soojene hästi, kastke seda valmis komposti või aia mulla lahuse (sisaldab mikroorganisme), nõgesete leotise, pärmi lahuse (100 g 10 l veele + klaas suhkrut, laske tund aega käärida, seejärel valage hunnikule) seguga.
Mida ei tohi suvel komposti visata? Haiged taimed (eriti juurtega), umbrohu seemned, rasvad, liha, luud, sünteetilised materjalid, kassiliiva täitematerjal.
Luud ja munakoorid on lubatud, kuid need lagunevad väga aeglaselt, seega on parem need peenestada.
Nende põhimõtete järgimisel hakkab su kompostihunnik suvel aktiivselt „põlema” ja sügiseks muutub see pehmeks, tumedaks, meeldivalt lõhnavaks metsaaluse massiks.
Kevadeks on see valmis „must kuld” – parim väetis su aia jaoks, mis on valmistatud oma kätega sellest, mis varem oli jäätmed.
Lõpetage lihtsalt muru ladustamine – hakake protsessi juhtima!
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
