Laste kasvatamine on ööpäevaringne töö, kuid lähedus on samuti osa suhtest. Võite valida hilisõhtuse aja, et pühenduda oma partnerile, kui lapsed juba magavad, kuid äkki hüppab teie laps magamistuppa, räägib õudusunenäost ja palub end kallistada. Oops. Sellises olukorras on õigete sõnade valik äärmiselt oluline.
Te ei peaks kindlasti häbenema juhtunut, sest sellist juhtub vanematega pidevalt. „Kõige tähtsam on enne midagi ütlemist sügavalt hingata,” rõhutab seksoloog, suhete spetsialist ja neurobioloog dr Nan Wise. Kui reageerite paanika või segadusega, tunneb teie laps seda ja olukord muutub kohe keerulisemaks.
Niipea kui olete rahunenud, küsige lapselt esmalt midagi lihtsat, näiteks kas temaga on kõik korras. Kui laps on piisavalt vana, et vastata, annab see teile aega hinge tõmmata ja mõtted koguda.
„Kõige tähtsam on mitte paanikasse sattuda,” rõhutab dr Wise. „Sellega puutub varem või hiljem kokku ilmselt iga lapsevanem. Tegelikult on see üsna uus nähtus: lapsed magavad eraldi voodites ja magamistubades,” selgitab ta. Olukorrale tuleb reageerida, kuid säilitada rahu ja meenutada endale, et tegemist ei ole tõsise katastroofiga, teatab PureWow.
Kui olete rahunenud, leidke viis, kuidas laps viisakalt toast välja saata. Kui laps on väiksem, viige ta ettevaatlikult välja. Kui ta on piisavalt vana ja mõistab olukorda, võite öelda midagi sellist: „Kallis, kõik on korras, meil on lihtsalt vaja veidi aega üksi olla. Oota mind ukse taga, ma tulen kohe tagasi, et sinuga rääkida.”
Reaktsioonide puhul tuleb arvestada ka lapse vanust, seda, mida ta nägi ja kuidas ta reageeris. Näiteks kui kaheaastane laps tuleb tuppa ja näib, et ta midagi ei märganud, ei ole ehk vaja talle kohe midagi selgitada. Kui aga nähtu tekitas lapses küsimusi, soovitab ekspert vastata lühidalt. „Ühtset lahendust ei ole. Vanematel on oluline säilitada rahu ja arvestada lapse vanusega,” rõhutab dr Wise.
Kui laps näib midagi aru saavat, võite öelda midagi sellist: „Sa tulid sisse, kui ema ja isa veetsid aega koos. Täiskasvanud, kes üksteist armastavad, võivad mõnikord olla füüsiliselt nii lähedal. Aga see on omane ainult täiskasvanutele.”
Te ei pea lapsele üksikasju selgitama, kuid võite küsida, kas tal on küsimusi, ja veenduda, et ta mõistab, et keegi ei ole kannatanud. „Seejärel võite harjutuse lõpetada ja endale mõttes lubada, et järgmine kord panete ukse lukku,” soovitab ta. Võite seda olukorda kasutada ka selleks, et rääkida lapsega isiklikust elust ja piiridest. „Öelge talle, et ta koputaks enne tuppa sisenemist, ja tehke kindlasti sama, kui teie tema tuppa lähete. Tal on ka õigus olla üksi.”
Mida ei tohiks öelda?
Kõige tähtsam on mitte vihastuda. „Viimane asi, mida te tahate, on panna laps end süüdi tundma, sest ta ei teinud midagi valesti. Selline reaktsioon võib isegi tekitada tal häbi täiesti normaalse täiskasvanu käitumise pärast,” selgitab ekspert.
Emotsionaalne reaktsioon on loomulik, eriti kui olete üllatunud ja haavatav. Seetõttu on nii oluline sügavalt sisse hingata. See aitab vältida selliseid väljendeid nagu „Mida sa siin teed?” või „Mine ära!”.
Teisalt ei ole vaja toast välja minna ja vabandada, nagu oleks juhtunud midagi traumeerivat. Ärge süüdistage last selles, et ta oli vales kohas valel ajal, ega ülehinnake juhtunu tähtsust. Rahustage last ja kinnitage talle, et ta ei teinud midagi halba. Võite rahulikult öelda, et te oleks pidanud ukse lukustama.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
