Table of Contents
Selle vihmase suve jooksul on Hispaania teetigud kiiresti paljunenud ja üle ujutanud aiad .
Piritas elav Heli räägib oma öisest võitlusest nende tulnukate teetigudega.
„Nad on ööloomad, tulevad öösel oma peidukohtadest välja, eriti vihma ajal. Võtan kaasa taskulambi ja pintsetid, panen kilekoti ämbrisse, valan 30% äädikat pihustisse ja pihustan selle koti sisemusse. Esimesed, kes äädika sisse satuvad, ei roni välja, aga need, mis on peal, hakkavad välja ronima, nii et ma pihustan neid. Tavaliselt kogun neid kaks-kolm tundi alates keskööst ja korra kogun seitse liitrit. Ükskord kaalusin täis ämbri – see kaalus üle 10 kg.”
Prožektor on väga abiks, see paneb nad pimedas helendama. Nad kasvavad kohutavalt suureks. Suurim neist oli 22 cm pikk ja 2 cm läbimõõduga, nad on nagu maod. Suurtel isenditel on peadel näod, nagu õudusfilmis.
Enamasti tuuakse neid koos elu puu istikutega, teokarpide munad on nende juurte vahel. Inimesed ei kaeva juurte välja, et nende aedades ei ilmuks hispaania teokarpe. Ühelt poolt on naabrid elava heki elupuu puudest üles pannud ja seal toimus plahvatus. Kui nad teise poole samasuguse heki istutasid, toimus veel üks plahvatus.
Viis aastat tagasi läksin ma hulluks ja sellest ajast peale olen juba pool aastat võidelnud limustega: nad ilmuvad esimesel soojal päeval mais ja ma korjan neid oktoobri lõpus ja novembris. Nad kaovad enne külmade tulekut.
Haiguste levik
Võtsin seda südamesse, sest nad levitavad bakteriaalseid haigusi. Mul on väga armas koer ja ma ei taha, et ta nendega kokku puutuks ja oma käppadega kõikjal ringi käiks.
Hispaania teod toituvad hulkuvate loomade ja lindude väljaheidetest ning seened on nende maiuspalaks. Mädanenud palgid on nende lemmikkoht, neid on siin palju erinevaid.
Meie aia taga on kraav, väike tiik ja selle taga Miiduranna raudtee. Sellest mahajäetud tiigist roomavad välja terved armeed limuseid. Linnavalitsus võiks raudtee ääres maad koristada, vähemalt muru niita. Praegu hooldan oma aeda ise.
Viis aastat tagasi, kui algas suur sissetung, ei suutnud me enam oma aeda kaitsta ja nad tulid karjades üle raudtee. Neil on uskumatu võime kahaneda paberi suuruseks, et roomata läbi aia vahede.
Aia turvalisuse tagamine
Meie abikaasaga panime puidust aia alla tulekindlast materjalist laua ja selle peale ristkülikukujulise metallvõre, et kui teod hakkavad sellele ronima, jäävad nad metallribade vahele lõksu. Ma määrisin kogu laua serva paksu tõrvaga, et limused ei saaks üle ronida. Nad on ise libedad ja neil on raske õli peal liikuda – nad kukuvad aia taha.
Õhtul lähen ja pritsin neile äädikat. Jätan laibad sinna ja järgmisel õhtul on orgia, uued limused söövad neid seal. Kokkuvõttes korjan need kokku labidaga.
See on lihtsalt vastik! Kui ma ämbri ääreni täis saan, on koti kinni sidumine ja ära viskamine väga ebameeldiv. Piritas linnaosa haldusasutus tõi spetsiaalse konteineri, ma viskan sinna selle jäägi koos kotiga. Viin selle krematooriumisse.
Me paneme auto värava alla paksu kummist riba metalläärtega ja ma valan sinna igal õhtul äädikat, et neid eemale peletada, neile ei meeldi see lõhn.
Äädikas on kõige tõhusam.
Ma tegin katse: lõin vana klaasi puruks ja panin sinna hispaania teetigu. Ta liikus selle peal nagu torpeedo. Kohvipaks, munakoor, õlu – ma proovisin kõike, aga mingit mõju ei olnud. Võite puistata soola ämbri põhja, kui neid välja kaevate, aga see tapab nad aeglaselt ja nad roomavad välja. Võite puistata soola aia servale, aga vihm sulatab selle ära. Kõige tõhusam on neid äädikatega üle valada, siis nad eritavad oma lima ja ei saa enam edasi roomata.
Ma kasutasin ferramooli, mõned hakkasid aevastama, aga enamik mitte, nende mürk ei huvitanud neid. Teokarpide mürk on kallis, ma ei saa seda piisavalt osta. Ma vajan ikkagi 1,5–2 liitrit äädikat öösel, pluss kummist kindad ja kilekotid. Ma kulutan äädikat väga palju. Äädikas on poodidest juba ära ostetud, riiulid on tühjad.
Nad kogunevad ahelasse, jättes keskele valge aine. Kui nad sel viisil kinni püüda, on see efektiivne.
Ma lähen välja kell 00. Kui vihma ei ole, korjan poolteist tundi, kui sajab, siis kolm. Teen viis ringi aias, sest limused ilmuvad kogu aeg kuskilt välja. Iga päev pärast limuste kogumist pesen töörõivad ja võtan duši, et neid endaga kaasa ei tooks. Koos vanema naabriga kogume ämbreid.
Maja ei meenuta enam kodu
Hävitasin kõik lilled aias, salatit pole. Kasvatan koerale herneid, teod neid ei söö. Aias on ainult kiviparkla, mänd, okaspuud, mis on kärbitud, ja kõik muu on muru. Ma ei kasva midagi, mis neile igavaks võiks saada.
Nad armastavad männipähkleid ja ronivad nende vahel. Soovitan korjata nii männi- kui ka kuusekäbisid.
Tugeva vihma ajal ronivad nad kuuse tüvedele. Nad lendavad sinna, kus on just koorunud linnupojad, ja söövad need ära. Nad söövad ka vastsündinud siilipojad. Me oleme kaotanud siilid ja linnud.
Ma olen 60-aastane, ma ei jaksa enam, ma olen väsinud. Ma olen õpetaja, suvel on mul puhkus ja kogu puhkuse veedan limuste püüdmisega. Sügisel, kui ma tööle lähen, ei jaksa ma enam. Mu abikaasa on raskelt haige, kogu majapidamine on minu õlul.
Kui ma seda ei teeks, ei oska ma ette kujutada, milline oleks mu aed. Need limused muudavad mu kodu hubasemaks. Ma mõtlen maja müüa.
Inimesed, palun eemaldage need oma aedadest! Nad ilmuvad öösel, seega tasub kõik põõsad taskulambiga üle vaadata. Nad kaevavad end marjapõõsaste juurte ümber mulda. Kui sinna tilgutada äädikat, tulevad nad välja ja saab nad pintsetiga välja tõmmata.
Piritas piirkonna valitsus reageerib
Ajakirjaniku küsimusele, kuidas Piritas maakonna valitsus võõrliikide limuseid kontrollib, vastas kommunikatsioonispetsialist Monika Raud: „Raudteeliin, millest on juttu ja kus proua Heli limaseid kogub, on eraomand, mis asub Viimsi vallas, mille üle Pirita linnaosa valitsusel puudub pädevus.“
Kommunikatsioonispetsialist kinnitas, et Pirita linnaosa haldusasutus on teinud kõik võimaliku. Lisaks limakogumiskonteinerite paigaldamisele erinevatesse piirkondadesse on ostetud mürki ja mitmes kohas on läbi viidud mürgitusvastased meetmed. Uus partii tellitud mürki peaks saabuma lähiajal.
„Arutatakse ka võimalust korraldada koos piirkonna elanikega ühiseid kahjuritõrjekampaaniaid. Jagasime ka kasulikku teavet kahjuritõrje kohta piirkonna sotsiaalmeedias,” lisas Raud.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
