Tundub kahjutu, kuid võib aastaga muuta viljaka nurga kõrbeks.
Küsimus ei ole umbrohus, vaid agressiivsetes puudes.
Näiteks pappel. Selle juured ulatuvad kümnete meetrite kaugusele, imedes vett ja toitaineid. Ka pihlakas on ohtlik: tema lehed eraldavad aineid, mis pärsivad teiste taimede kasvu.
Aga hävitamise meister on tuhkpuu-lehine vaher. Ta kasvab bambuse kiirusega ja tema seemned levivad tuulega nagu viirused.
Kuidas kontrollida oma aeda? Kui puu all pole aastaid midagi kasvanud ja maapind näeb välja nagu betoon, on see signaal.
Peate seda radikaalselt välja juurima: raiuge tüvi maha, puurige sinna augud ja täitke see soola või äädikaga. Muidu annavad kännud uued võrsed.
Vabanenud kohale istutage sideraate – lupiini või sinepit. Need taastavad mulla hooaja jooksul. Ja pidage meeles: mitte iga puu ei ole sõber. Mõned on teie saagi varjatud vaenlased.
Aga kuidas takistada tagasipüüdmist? Hoiduge „saboteerijatest“ – noortest võrsetest, mis võrsuvad isegi lõigatud juurtest.
Kord kuus kastke neid võrseid keeva vee ja söögisoodaga. Ja istutage ümber ka „blokeerijad“ – vaarikad või murakad.
Nende okkalised võsud ei lase agressorite seemnetel juurduda. Kui puu on juba suur ja sul pole jõudu seda välja juurida, kasuta seda heategevuseks.
Näiteks papli alla võid paigutada puhkeala – selle vari on tihe ja lehtede kahin rahustab. Lihtsalt ärge istutage lähedusse midagi väärtuslikku.
Ja ärge uskuge müüte! Mõned inimesed arvavad, et kui sa lõikad puu tipu maha, lakkab see kasvamast. See on vale.
Ta hakkab veelgi aktiivsemalt hargnema, muutudes mitmetüveliseks monstrumiks.
Parim lahendus on vaenlase õigeaegne äratundmine ja halastamatu tegutsemine.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
