Vaarika lopsakas roheline sein lubab merd täis magusaid marju, kuid selle asemel vaatab aednik ikka ja jälle tühje oksi.
See tuttav pilt sunnib otsima põhjuseid ja tegutsema otsustavalt.
Sageli on probleemi põhjuseks vale istutuskoht.
Vaarikas keeldub kategooriliselt vilja kandmast sügavas varjus või tuulise kohas.
Vähemalt sama kriitiline viga on võrsete tihedus. Kui põõsad muutuvad läbipääsmatuks võsaks, kulutavad nad oma jõu ellujäämisele, mitte viljade moodustamisele.
Viljakas võrse eluiga on piiratud vaid kahe hooajaga. Vanade okste lõikamise eiraamine tähendab märkimisväärse osa potentsiaalsest saagist kaotamist.
Vanad, ammu uuendamata põõsad kaotavad paratamatult oma jõu ja saagikuse. Nende juurestik kurnab ja võrsed muutuvad nõrgaks.
Taimede nälgimine on otsetee marjade puudumisele. Vaene pinnas ilma regulaarse väetamiseta ei suuda anda vaarikale viljakandmiseks vajalikke ressursse.
Niiskuse puudus olulistel perioodidel – õienuppude moodustumisel ja marjade valmimisel – põhjustab nende mahakukkumise või alaarengu. Taim lihtsalt säästab vett.
Kahjurite rünnakud või haiguste areng nõrgendavad vaarikaid, võttes neilt viljakuse. Õigeaegne kaitse ei ole kapriis, vaid vajadus.
Vale sordi valik konkreetsele piirkonnale tagab probleemid. Talvekindluseta või õitsemisajaga sobimatud sordid võivad jääda saagita.
Probleem võib peituda viljakäbide talvel ära külmumises. Eriti kehtib see talvekindluseta sortide või madalasse kohta istutatud vaarikate puhul.
Pöörake tähelepanu käesoleva aasta noorte võrsete seisukorrale – just need annavad järgmisel hooajal saagi. Nende tervis ja areng on kriitilise tähtsusega.
Lahendus nõuab kompleksset lähenemist: harvendage võsa, lõigake viljakandvad võrsed, tagage toitumine, kastmine ja kaitse. Õige agrotehnika taastab vaarikate võime anda rikkalik saak.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
