Unistate lopsakast, kogu suve õitsevast aedast, kuid mõte lõputust umbrohutõrjest, sidumisest ja kujundamisest tekitab teile masendust?
Siis on aeg tutvuda erilise taimerühma. Need ei ole tagasihoidlikud tagasihoidlikud, kes vajavad pidevat hoolt.
Ei, need on tõelised vallutajad, lillede „tankid“. Istutage need üks kord ja nad liiguvad julgelt edasi, täites ruumi ereda värviga ja tõrjudes oma jõuga umbrohu.
Nad ei ole kapriissed, ei karda kerget varju ega vaesemat mulda, ning nende peamine talent on võime kasvada fantastilise kiirusega, moodustades tihedaid, kauneid põõsaid.
Unustage igavad muruplatsid ja vaevarikad lillepeenrad – need taimed loovad ise vaiba.
Üks kiiruse ja nõudmatuse meistreid on väike barvinok. Selle tumerohelised läikivad lehed moodustavad igihalja vaiba ja kevadel õitseb see tuhandete õrnade lilla, siniste või valget värvi õitega.
Ta tunneb end hästi puude all, kus teised taimed närtsivad, talub hästi põuda ja vaest mulda.
Piisab paar põõsa istutamisest ja paari aasta pärast katab ta kogu ala, jättes umbrohtudele võimalustki.
Tal ei ole vaja karta varju ega päikest. Lihtsalt jälgige, et ta ei kasvaks sinna, kuhu ei peaks – tema võrsed juurduvad kergesti.
Veel üks „vaibakootja“ on valge sedum. Lihavad lehed moodustavad tihedad padjad erinevates toonides – smaragdrohelisest purpurpunaseni.
Suvel kaetakse ta roosa, punase või valge tähtja õiega, mis meelitab ligi mesilasi ja liblikaid.
See on päikesearmas, põuakindel, kasvab kõige vaesematel kivistel muldadel. Kasvab kiiresti, surub maha umbrohu ja vajab vaid minimaalset surnud õisikute kärpimist sügisel või kevadel.
Päikesepaistvatele kohtadele on ideaalne terav-leheline floks. See madal maapinda kattev taim muutub mais-juunis valge, roosa, lilla, punase või sinise õite pidevaks vahtu, mis varjab täielikult lehed.
Ta moodustab tiheda, kõva muru, millest umbrohi lihtsalt läbi ei pääse. Pilliroog on talvekindel, põuakindel, armastab lahtist mulda, kus ei ole vee seisvat.
Pärast õitsemist võib ta kergelt kärpida, et põõsas oleks veel tihedam. Kui vajate kõrgust ja mahu, pöörake tähelepanu täpilise põsknõgule.
See on tõeline hiiglane (kuni 2 m) võimsate võrsete ja suurte harjasõisikutega, enamasti roosakaspruuni värvusega, mis ilmuvad suve teisel poolel ja sügisel.
See moodustab väga tiheda, saleda põõsa, mis iga aastaga muutub üha laiemaks ja suurejoonelisemaks. Umbrohi selle all lihtsalt ei ela.
Põõsas on täiesti nõudlik: kasvab päikeses ja poolvarjus, niiskel pinnasel (isegi veekogu kaldal), ei karda külma, ei vaja sidumist.
Ainus miinus – kasvab aeglasemalt kui eelmised kangelased, kuid selle eest muutub põõsas aastatega ainult ilusamaks.
Edu võtmeks selliste taimede puhul on alguses anda neile piisavalt ruumi laienemiseks ja selgelt märkida piirid, kus nende kasv ei ole soovitud (näiteks kaevates piirde lindi või lõigates regulaarselt servad labidaga).
Need ei sobi väikestesse, isoleeritud lillepeenardesse, vaid suuremate alade, nõlvade täitmiseks, tausta loomiseks ja inetute kohtade varjamiseks.
Nende tugevus peitub massis ja lihtsuses. Nende eest hoolitsemine on lihtsam kui lihtne: kevadel eemaldage vanad võrsed (igihaljaliste barvinka või silmrohu puhul pole see vajalik), kastke mõnikord tugeva põua ajal ja kord paar aastas, kui taimik on liiga tihe, noorendage seda, kaevates välja ja jagades.
Selle eest saate stabiilselt dekoratiivse, õitseva ja peaaegu umbrohutust mitte vajava aiaosa. Kas pole see hõivatud suvitaja unistus?
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
