Arvate, et varjuline aia nurk on määratud tühjuseks? Tegelikult on see ideaalne koht taimedele, kes vihkavad paistvat päikest.
Need ei suuda mitte ainult poolhämaras ellu jääda, vaid loovad ka salapärase metsa atmosfääri, kus iga leht hingab jahedust.
Vaja on vaid valida „õiged elanikud“ ja unustada stereotüübid igavate sõnajalgade kohta.
Alustage hostast. Selle sordid on hämmastavalt mitmekesised: alates hiiglaslikest sinakast lehtedest kuni miniatuursete kuldse äärisega põõsasteni. Hosta kasvab isegi seal, kus päike paistab 1–2 tundi päevas, ja selle kellukesed õied meelitavad ligi kimalasi.

Istutage kõrvale astilbia – selle roosa, valge ja punase värvi õisikud elavdavad varju nagu ilutulestik. Ärge kartke eksperimenteerida medunitsaga: selle lehed muudavad värvi hõbedasest kirjuseks ja kevadel õitseb ta siniste „kimppudega“.
Neile, kes soovivad söödavat kasu, sobivad hapuoblikas, mangold ja küüslaugu. Need ei veni varjus pikaks ja nende lehed jäävad ka kuumal ajal õrnaks.

Kui lisada neile mustika- või sinikõrvitsapõõsad (varjule vastupidavad sordid), saate vitamiinirikka nurgakese, mis ei vaja umbrohutõrjet – tiheda varju all umbrohi peaaegu ei kasva.
Edu saladus on multšimine. Katke muld koore, okaste või lehekompostiga. See hoiab niiskust, kaitseb juurte ülekuumenemist harvadel päikesepaistelistel päevadel ja loob loodusliku „vaiba“, millest ei pääse läbi isegi võilill.
Need reaalsed näited aitavad teil muuta mahajäetud nurgakese õunapuu all õitsvaks paradiisiks.

Ja teie naabrid ei usu viimase hetkeni, et varjus võib olla nii ilus.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!