Table of Contents
Väike, roomav taim loob tiheda vaiba. Liivamaisi on suurepärane alternatiiv traditsioonilisele murule. See ei ole mitte ainult ilus dekoratiiv, vaid peidab suurepäraselt ka probleemsed kohad aias.
Muru asemel liivamaisi. See väike, roomav mitmeaastane taim võib luua silmatorkava vaiba. Seda hinnatakse mitte ainult selle kasutamise tõttu. Taim kiirgab tugevat lõhna ja seda on lihtne kasvatada.
Millal tüümian õitseb? See on siis, kui ta loob dekoratiivse vaiba.
Liiva tüümian õitseb juunist septembrini – sel ajal on ta lillade, lillade või roosade väikeste õitega üle ujutatud. Taimel on ka iseloomulikud, ovaalsed või laanekujulised lehed. Need on need, mis hõõrudes annavad meeldivat, sidrunilõhnalist aroomi. See toimib nagu magnet mesilaste või liblikate jaoks.
Maapinnal kasvava taimena sobib tüümian ideaalselt nii aia probleemsete alade loomulikuks katmiseks kui ka kaunistuseks rohkem avatudaladel. Liivamatkat on kõige parem istutada radade äärde, kivide ja äärekivide vahele.
Ta avaldab muljet oma uhkete õitega ja tõmbab kohe pilku. Aias võib see varastada show’d.
Sobib ideaalselt muru alternatiiviks – eriti kuivadel ja päikesepaistelistelistel aladel. Tema roomav ja kompaktne kasvukorraldus muudab ta silmatorkava vaibana. Eriti õitsemise ajal.
Liivaküüni võib istutada aprilli lõpust kuni augusti lõpuni. Sel ajal on temperatuurid kõrgemad, nii et noored istikud ei kannata külma. Lisaks on neil enne talve aega ka juurduda. Taime võib „kutsuda“ aeda ka külvamise teel. Tüümiani seemneid on kõige parem külvata maist juunini.
Liiva tüümiani kasvatamine. Millised on nõuded?
Liiva tüümian ei ole väga nõudlik taim. Ta eelistab kuiva, sooja ja päikesepaistelist kohta. Substraat peaks olema liivane, kergelt happeline ja läbilaskev. Taimele sobib hästi ka substraat, mis ei ole väga toitaineterikas. Taim ei vaja süstemaatilist väetamist, kuid seda võib iga paari aasta tagant näiteks kompostiga tugevdada.
Emajõgi on üsna põuakindel, seega tuleks seda sel ajal mõõdukalt kasta. Kindlasti ei tohi tuua liigset niiskust substraati, milles ta kasvab. See kahjustab kindlasti taime ja põhjustab juuremädanikku.
Taime põhiline hooldusprotseduur on õite eemaldamine. Sel viisil jääb tüümian pikka aega oma välimuselt uimastavaks. Samuti on oluline tüümiani pärast õitsemist kärpida. Pügamine tuleks teha õisikute alt ja eemaldada ainult mittepuidulised osad.
Kevadel võib tüümiani varsi lõigata ka 1/3 ulatuses nende pikkusest. See aitab tal järgmisel hooajal rikkalikult õitseda.
Tüümiani nimetatakse ka tüümianiks, salveiks või puisniiduks. Ta kasvab looduslikult kogu Euroopas ja Siberis, kuid Eestis leidub ta kõige sagedamini männimetsades.
Ja lõpuks, kallis lugeja: andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja oma tööd jätkata.
