Täna on meil uudis tigeda kahjuri kohta, mis ähvardab muutuda tõeliseks ökoloogiliseks katastroofiks mõnes Euroopa riikide veehoidlas.
Paljud Euroopa kalurid teavad seda muidugi. Ja selles ongi häda. Nad ei peaks seda teadma, sest selle kala kodupiirkond on Kaug-Idas, Amuuri jõe vesikonnas.
Aga kui sa ei ole kalur, siis sa ei pruugi seda teada. Esitan selliseks juhtumiks – amuurimudilane või lihtsalt rotan (Perccottus glenii ). Inimesed nimetavad seda amuuri härgpeaks ja see ei ole mõttetu, sest see on tõepoolest väikeste härgpeade sugulane.
Esimest korda jõudis ta Eurvopasse akvaariumikalana kahekümnenda sajandi alguses. Ta on külmaveeliste mageveeakvaariumiharrastajate seas akvaariumiteema ka praegu.
Jääb mõistatuseks, kuidas ta loodusesse sattus. Võib-olla lasi mõni õnnetu akvarist mõned kalad jõkke, kui need tema olemasolevast „purgist“ välja kasvasid. Või püüti neid kasvatada mõnes eraldatud tiigis teaduslikel eesmärkidel ja sealt algas nende kiire levik.
Võib-olla mõtlete, kuidas saab kala tiigist välja pääseda? Noh, selleks on mitu võimalust. Esiteks võib see juhtuda kevadiste üleujutuste ajal, kui kõik jõeäärsed veekogud ühinevad ühiseks üleujutatuks üleujutusalaks.
Teiseks, selle liigi munad on põimitud kleepuvate niitidega, mis kinnituvad paljude järvelt järvele rändavate veelindude jalgade külge. Need võivad olla näiteks pardid või haugid, kes lendavad pidevalt saaki otsides üle.
Amuurimudilane on levinud juba Saksamaale, Doonau jõe äärde. Ja nüüd näevad paljud teadlased selles ohtu, sest ta on aktiivne kiskja, kes sööb mune, kalakoguseid ja väikseid kalu. Suurtes veekogudes on ta saagiks suuremad kiskjad nagu haug või särg. Aga sattudes madalasse tiiki ilma suurte kiskjateta amuurimudilane võib seal üsna korraldada tõelist hirmu.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
