Ta peidab end rohu sees, maskeerudes tavalise umbrohuna, kuid tema kohalolek muudab kõik.
Mädarõika on võimalik ära tunda isegi ilma õite ja tugeva lõhnata – peamine on meelde jätta mõned detailid.
Taime lehti on võimatu märkamata jätta: nende suurus ja kuju meenutavad laiu terasid.
Need on justkui lõigatud hiiglaslike kääridega ja nende pind särab päikese käes kergelt.
Leheplaatide servad on veel üks vihje. Sujuvate joonte asemel on siin teravad hambad, nagu miniatuursed piigid. Selline eripära on teistel taimedel haruldane.
Mädarukkil ei kasva kunagi ülespoole, nagu nõges või takjas. Selle lehed on tihedalt maapinna vastu, moodustades tihe vaiba. See on madal, kuid enesekindel taim.
Kahtlused hajuvad lihtsa testiga: piisab lehe kergesti sõrmedega muljuda. Iseloomulik terav lõhn, mis kütkestab nina, ei jäta ruumi eksimusele.
Juur on lõplik argument. Kui kaevamisel avastatakse tihe valge vars, millel on terav lõhn, kaovad kahtlused.
Taim eelistab niiskeid aia- või köögiviljaaia nurkasid. Seda leidub sageli aedade ääres või puude varjus, kus muld püsib kaua niiske.
Mädarukkil ei ole vaja karta naabruses kasvavaid teisi kultuure. Ta kasvab nii aktiivselt, et mõnikord tõrjub välja isegi mitmeaastased rohttaimed.
Püüded see välja juurida on harva tulemuslikud. Isegi väike juure tükk, mis jääb mulda, annab elu uutele võrsetele.
See taim on ellujäämise meister. Ta talub põuda, külma ja vaest mulda, jätkates ruumi hõivamist.
Hooaeg ei mõjuta selle äratuntavust. Suvel ja sügisel säilitavad lehed oma mahlaka värvi ja juur kogub jõudu.
Kes on kord kurgi leidnud, ei aja seda enam millegagi segi. Selle välimus ja iseloom jäävad igaveseks meelde, nagu esimene kohtumine millegi metsiku ja kontrollimatuga.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
