Kõrvaputukad. Väikesed, keskmiselt umbes poolteist sentimeetrit pikad putukad, kes elavad kõikjal peale Antarktika.
Peamiseks tunnuseks on nende seljaosas olevad „näpitsad“, mida teaduses nimetatakse esikäppadeks.
Neid kasutatakse kurameerimisrituaalide (kuid mitte paaritumise) ja kaitse eesmärgil.
Lõbusalt võib üks isane paaritumise ajal nende „näppude“ abil teise isase emasest eemale tõmmata.
Ohtu korral kummardub kõrvaklapp ja suunab oma esikäpad kurjategija poole. See lööb neid üsna kõvasti. Mõned kõrvakotkad võivad inimese nahka läbistada.
Ja kui rääkida nimest. Vanasti arvati, et see olend võib sattuda kõrva ja närida läbi kõrvatropiini ning seejärel muneda munad, millest koorunud vastsed söövad oma „peremehe“ aju. Õnneks on see vaid linnalegend ja putukas ei roni inimese kõrva, uskudes, et maailmas on meeldivamaid kohti.
Ka kõrvatilk oskab lennata, kuid teeb seda vastumeelselt ja kui ei oska lennata, siis ei lenda ta ka siis, kui teda ähvardab oht. Eelistab elada lehtede, kivide ja muude varjualuste all. Kaevab väikeseid tunneleid, kuhu ehitab pesi.
On oma olemuselt kõikjal sööja. Toitub väikestest putukatest ja võib olla nii jahimees kui ka aardekorjaja. Ta mitmekesistab oma menüüd taimse toiduga.
Kõrvitsad on inimesele pigem kasulikud kui ohtlikud, sest nad söövad tõhusalt kahjureid, nagu näiteks kirbud ja ämblikulestad.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
