Klassikaline muru võib olla problemaatiline varjulistes kohtades ja pikaajalise põua ajal, mis on paljudes riigi piirkondades muutunud normiks. Harilik igihali on tõestatud alternatiiv – moodustab tiheda, igihalja muru, ei vaja niitmist ja talub hästi veepuudust.
Selgitame, miks tasub muru sellega asendada ja kuidas selle potentsiaali aias ära kasutada.
Harilik igihali muru asemel
Harilik igihali (Vinca minor) on väike katte taim, mis pärineb Kesk- ja Lõuna-Euroopa lehtpuudest ning on tänapäeval laialt levinud aedades muru asendajana. See moodustab madalaid, roomavaid võrseid, mis aja jooksul puituvad, juurduvad hästi ja katavad tõhusalt pinnase, saavutades maksimaalselt 20 cm kõrguse. Tema tumerohelised, läikivad lehed ei lange talvel maha, mistõttu säilitab ta oma dekoratiivsed omadused kogu aasta vältel. Märtsist maini ilmuvad sellele viie kroonlehega lillad, sinised või valged õied. Tänu tihedale struktuurile talub taim hästi mõõdukat jalakäimist ja sobib hästi kasutamiseks teede ääres või kasutuspiirkondade läheduses.
Selle võimet kiiresti muru moodustada kasutatakse varjulistes kohtades puude all, järskudel nõlvadel, tugiseinte vahel või raskesti niidetavates nurkades. Hästi juurdunud harilik igihali vajab kastmist ainult esimestel nädalatel pärast istutamist ja pikkade vihmata perioodide ajal. Lisaks ei vaja taim regulaarset lõikamist ega mineraalväetamist. Tihe, igihaljas vaip piirab vee aurustumist ja takistab tõhusalt umbrohu kasvu, mis tähendab vähem tööd ja madalamaid aia hoolduskulusid. Erinevalt klassikalisest murust sobib barwinek ka mõõdukalt viljakatele muldadele ega vaja lisaseemneid.
Sobiva sordi valik võimaldab kohandada istutusi konkreetsetele tingimustele ja oodatavale visuaalsele efektile. Poolvarjulistes aedades sobivad kõige paremini kiiresti kasvavad sordid intensiivse sinise õiega, nagu ‘Dart’s Blue’ ja ‘La Grave’, mis moodustavad tiheda, ühtlase vaiba. Esinduslikesse aiaosadesse, näiteks peenra servadesse või teede äärde, valitakse dekoratiivsete lehtedega sordid, nagu ‘Argenteovariegata’ heleda servaga või ‘Illumination’ kollase lehekesega. Need sordid on vähem ekspansiivsed ja kasvavad aeglasemalt, mis hõlbustab kompositsiooni kontrollimist. Päikesepaistelisele kasvukohale sobib hästi näiteks sort „Bowles’s Variety“, samas peaaegu täielikult varjulistes kohtades soovitatakse sorti „Sebastian“, mis säilitab lehtede värvi isegi tiheda puude võra all.
Harilik igihalu istutamine ja hooldus
Harilik igihali võib istutada varakevadest kuni septembri lõpuni, tingimusel et sel ajal ei ole pikaajalist põuda ega külma. Optimaalne istutamise aeg on aprill, kui muld on juba sulanud ja kergesti haritav. Taimed istutatakse 25–30 cm vahedega, 10–12 tükki ruutmeetri kohta – selline paigutus tagab ala kiire katmise tiheda muruga. Mida tihedamalt istutame taimed, seda kiiremini saavutame muru, kuid suurenevad ka materjalikulud. Taimed tuleb istutada sama sügavusele, kui nad varem potis kasvasid. Pärast istutamist on soovitatav mulda kergelt tihendada ja hoolikalt kasta, et eemaldada õhupesad ja tagada juurestiku hea kontakt pinnasega. Kui paljundame igihalit vanemate mätaste jagamisega, piisab samale pinnale umbes 8 taimest.
Õigesti valitud kasvupinnas hõlbustab oluliselt barwinka heas seisukorras hoidmist ilma intensiivse hoolduseta. Taim kasvab kõige paremini humusrikas, mõõdukalt niiskes ja kergelt happelises (pH 5,5–6,5) mullas. Liivastel muldadel areneb igihali aeglasemalt ja vajab sagedasemat kastmist, liiga märgades kohtades võib juurte mädanemine. Enne istutamist tasub mulda rikastada komposti või hästi lagunenud sõnnikuga, eriti kui kasvukoht on varem hooletusse jäetud.
Järgmiste hooaegade hooldus piirdub peamiselt esteetilise välimuse säilitamise ja leviku kontrollimisega. Varakevadel tasub lühendada võrseid kohtades, kus taim on kasvanud väljapoole määratud piire, näiteks teede servades. Liik talub hästi lõikamist, isegi kuni kahe kolmandiku võrse pikkusest, mis võimaldab ka vanemate isendite noorendamist ja stimuleerib neid intensiivsemalt õitsema.
Jahedamates piirkondades, eriti lumeta, on soovitatav lisada õhuke mulla, eelistatavalt männipuu koore, mis kaitseb juurestikku külmumise eest. Kui aed nõuab täpset ruumi jaotust, tasub kaaluda kunstmaterjalist maa-aluste tõkete paigaldamist, mis takistavad igihalu levimist naabruses asuvatele peenardele või murule.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
