Hibiskus, mida tuntakse ka Süüria roosina, suudab muuta iga krundi maaliliseks nurgaks. Tema säravad pungad avanevad igal aastal, kuid ainult siis, kui on täidetud peamised kasvatustingimused.
Optimaalne aeg istutamiseks on kevad, kui öökülmade oht on möödas. Põõsas eelistab päikesepaistelisi, tuulevaikseid kohti, kus on toitainetega rikastatud lahtine muld.
Istutusaugu ettevalmistamine nõuab tähelepanu: selle suurus peaks olema kaks korda suurem kui juurte maht. Alusesse tuleb panna kuivendussavi või killustik, seejärel kihtide kaupa liiva ja huumust toitmiseks.
Istik asetatakse nii, et juurekael jääb maapinna kõrgusele. Aiamulla segu turba ja liivaga (2:4:1) tagab taimele mugava arengu.
Pärast istutamist moodustatakse ümber tüve kastmisring. Esimene rohke kastmine aitab mullal settida ja täita juurte ümber olevad tühimikud.
Juurdekasvatusringi mullimine männi koorega hoiab niiskust ja kaitseb seda umbrohu eest. Mulšikihti tuleks igal aastal uuendada, kombineerides seda kompostiga.
Kastke hibiskust mõõdukalt, oodates, kuni mulla pealmine kiht on kuivanud. Kuivaperioodidel suurendatakse kastmissagedust, vältides vee seismist juurte juures.
Lõdvendamine pärast kastmist parandab õhuvahetust. Samal ajal eemaldage närtsinud õied – see stimuleerib uute pungade moodustumist.
Fosforväetist kasutatakse juunist augustini iga kahe nädala tagant. Hilissuvel lisage kaaliumväetist, et tugevdada taime enne talvitumist.
Pügamine toimub varakevadel, eemaldades kahjustatud oksad ja kujundades krooni. Võrsete lühendamine kolmandiku võrra suurendab hargnemist ja suurendab dekoratiivsust.
Hibiskus on vastupidav haigustele, kuid võib üleküllastamisel kannatada juurimädaniku all. Ennetamine hõlmab kastmise ja drenaaži kontrollimist.
Nende reeglite järgimine tagab Süüria roosi iga-aastase õitsemise. Selle suured õied on aia peamiseks kaunistuseks alates suve keskpaigast kuni esimeste külmade ilmadeni.
Ja lõpuks, kallis lugeja: andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja oma tööd jätkata.
