Kaunviljalised oad ei ole ammu enam eksootiline taim aiamaal – nende mahlakad võrsed võluvad isegi algajaid.
Neile, kes soovivad saada saaki ilma liigse vaevata, tasub arvestada mõningate nüanssidega.
Asukoha valik on väga oluline: taim eelistab avatud päikesepaistvaid kohti. Rippuvad sordid on eriti valgusnõudlikud, kuid kerge varju pärastlõunal ei tee paha.
Sobib peaaegu iga pinnas, välja arvatud raske savine pinnas kõrge põhjaveetasemega. Isegi happeline muld sobib, kui istutamisel lisada auku puidutuhka.
Taim talub hästi lühiajalist põuda ja tugevat vihma. Noored võrsed vajavad regulaarset kastmist, kuid täiskasvanud taimed ei talu juurte ülemäärast niiskust.
Lisatoitmist vajavad ainult vaesed mullad. Orgaanilised väetised, näiteks lehmapõõsa leotis, lisatakse koos kastmisega. Lämmastiku ülemäära tuleb vältida – oad rikastavad mulda ise.
Kaasaegsed sordid ühendavad saagikuse ja dekoratiivsuse. Rippuvad vormid moodustavad elava heki, kaitstes naaberkultuure tuule või kuuma päikese eest.
Istutamine algab, kui muld on soojenenud +12–15 °C-ni. Seemned sügavale 3–5 cm, jättes augude vahele 15–20 cm. Kõrgete liikide jaoks paigaldatakse toed.
Esimesed idud ilmuvad 7–10 päeva pärast. Sel perioodil on oluline eemaldada umbrohi ja mulda hoolikalt kobestada, et mitte kahjustada õrnu juurteid.
Õitsemine algab kuu aega pärast idanemist. Sel ajal on taim eriti tundlik niiskuse puuduse suhtes – kastmist tuleb suurendada, kuid ilma liigse niisutamiseta.
Saagikoristus toimub iga 5–7 päeva tagant, rebides noored kaunad enne jämedate kiudude tekkimist. Regulaarsed koristused stimuleerivad uute viljade teket.
Pärast hooaja lõppu ei visata lehti ära: need pannakse komposti või kasutatakse multšina. Lämmastikuga rikastunud juured parandavad mulla struktuuri tulevasteks istutusteks.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
