Vanemad unistavad üha sagedamini, et nad ei oleks oma lastele lihtsalt juhendajad, vaid ka lähedased sõbrad. Selles üllas püüdluses peituvad aga varjatud ohud, mis nõuavad erilist ettevaatlikkust.
Soov sõprussuhete järele on arusaadav: see lubab usaldust ja sooja sidet. Kuid vanema ja sõbra vaheliste piiride täielik kadumine võib kaasa tuua ootamatuid probleeme.
Laps, kes näeb vanemas eelkõige sõpra, riskib kaotada vajaliku autoriteedi ja orientiiri. Selge vanemliku seisukoha puudumine tekitab mõnikord ebakindlust ja ärevust.
Täiskasvanu liigne avameelsus oma täiskasvanute probleemide suhtes paneb laste õlgadele liiga raske koorma. Väike laps või teismeline on sunnitud psühholoogiliselt enneaegselt täiskasvanuks saama, kaotades osa oma muretust.
Püüded alati „lahedaks” ja mõistvaks vanemaks-sõbraks jääda raskendavad mõistlike piiride ja reeglite kehtestamist. Distsipliini ja vastutuse küsimused jäävad sageli õhku rippuma.
Tervislikud suhted eeldavad usaldust ja avatust, kuid ilma liigse sõbralikkuse ja hierarhia kadumiseta. Vanemate roll hõlmab hoolitsust, kaitset ja mõistlikku juhendamist, mida sõprus ei asenda.
Vanemate paindlikkus võimaldab olla toeks raskel hetkel ja siiralt rõõmustada edu üle. Samal ajal säilitab täiskasvanu tarkuse ja vastutustunde, mis eristab teda lapse eakaaslasest.
Oskus öelda kindel „ei“, kui see on lapse turvalisuse või arengu jaoks vajalik, on armastuse lahutamatu osa. Tõeline sõprus vanemaga ei välista hetki, mil laps on range või ei mõista.
Tasakaalu otsimine on pidev protsess, mis nõuab tundlikkust kasvava inimese vajaduste suhtes. Iga perekond leiab oma unikaalse distantsi, mis on mugav nii lastele kui ka täiskasvanutele.
Vanema rolli täielik asendamine sõbraga tähendab lapse olulise toetuse ja turvatunde kaotamist. Palju väärtuslikum on luua sügava usalduse õhkkond, kus on ruumi nii vanema sõnale kui ka sõbralikule nõuandele.
Usalduslikud suhted, mis põhinevad austusel ja aktsepteerimisel, muutuvad tugevamaks kui formaalne sõprus. Need annavad lapsele kindlustunde ja tingimusteta toetuse eluteel.
Tõeline lähedus lapsega ei sünni püüdest saada tema eakaaslaseks, vaid küpsest vanemlikust armastusest. See armastus oskab olla nii hell kui ka nõudlik, püüdes alati kõrgema heaolu poole.
