Vanemad süüdistavad sageli ennast, kui laps hakkab avalikus kohas või kodus histeritsema. Tundub, et see on halva kasvatuse või isiklike vigade tagajärg.
Kuid paljude laste emotsionaalsete purskete peamine põhjus peitub närvisüsteemi ebaküpsuses ja selle ülekoormuses. Lapse aju lihtsalt ei suuda toime tulla emotsioonide, väsimuse või sensoorsete informatsiooni vooga.
Väikesed lapsed ei oska veel oma tugevaid tundeid – viha, pettumust, hirmu – ära tunda ega reguleerida. Isterikud on neile sageli ainus kättesaadav viis kogunenud pingete väljendamiseks.
Väsimus, nälg, janu või sensoorsed ülekoormused (müra, rahvahulk, ere valgus) viivad lapse kergesti tasakaalust välja. Sel hetkel on tema enesekontrolli ressursid ammendunud.
Hüsteeria ei ole manipuleerimine, vaid abipalve ja signaal, et laps ei tule toime. Ta vajab toetust ja rahustamist, mitte hukkamõistu või kohest rahustamist.
Vanema süütunne takistab ainult adekvaatse abi osutamist. Oluline on säilitada rahu ja mõista, et see on arenguetapp, mitte teie pedagoogiline ebaõnnestumine.
Hüsteeria haripunktis on mõistlikud argumendid ja ähvardused kasutud. Parem on tagada turvalisus ja vaikus ning oodata, kuni esimene emotsioonide laine on möödunud. Teie kohalolek ja vaikiv toetus on tähtsamad kui sõnad.
Kui laps on rahunenud, aidake tal oma tundeid nimetada: „Sa olid väga vihane, sest…”. See õpetab teda ennast mõistma ja loob aluse tulevaseks enesekontrolliks.
Ennustage triggereid ja püüdke vähendada ülekoormust – järgige režiimi, vältige pikki poeskäike, andke võimalus puhata. Ennetamine on tõhusam kui kriisiga võitlemine.
Teie reaktsioon hüsteeriale kujundab lapses stressiolukorras käitumismudeli. Rahulikkus ja mõistmine õpetavad talle, et keerulisi emotsioone on võimalik üle elada, mitte ainult välja valada.
Aja jooksul, aju küpsemise ja teie toetusega, muutuvad hüsteeriad harvemaks. Teie kannatlikkus ja enese süüdistamise puudumine on selle teel võtmetegurid.
