Mis siis, kui üks lihtne tehnika võib muuta su aia korda helgemaks? Räägime klematiisist, mille ilu sõltub otseselt pädevast hooldusest.
Pügamine – võtmetähtsusega etapp, mis suurendab tihedat laane ja stimuleerib lopsakat õitsemist.
Protseduur viiakse läbi kevadel või sügisel, vältides suvekuud, mil taim aktiivselt areneb.
Esimese kategooria klematise puhul sobib iga-aastane lõikamine pärast õitsemise lõppu. Eemaldage ainult kuivad varred ja õisikud ning suvel lisaks niputage noori võrseid. See stimuleerib hargnemist, mis tagab järgmisel hooajal rikkaliku õitsemise.
Teine rühm nõuab paindlikumat lähenemist, kuna see õitseb kaks korda aastas. Võtted lühendatakse 1,2 meetrile, kuid kõrgusega võib katsetada. Näiteks jätke mõned oksad pikaks ja ülejäänud – 30-50 cm.
Selline astmeline meetod tagab pideva õitsemise: kõigepealt õitsevad pikad võrsed, siis keskmised ja hiljem lühikesed. Nii tekib „laine“ efekt, mis kestab kuni sügiseste külmadeni.
Kolmandale rühmale on iseloomulik radikaalne lõikamine: jäetakse ainult 15-20 cm kõrgusele maapinnast. Oluline on säilitada 2-3 elavat punga tüve, et kevadel saaks taim uued tugevad võrsed.
Pärast kolmanda kategooria tööd lisatakse põõsa keskele mulda – komposti, huumuse ja liiva segu. See kaitseb juuri kuivamise eest ja annab hooaja alguses toitu.
Pügamise ajastus on kriitiline: seda alustatakse siis, kui temperatuur langeb +8…+10 °C-ni.
Liiga varajane manipuleerimine võib häirida kasvutsüklit ja hiline manipuleerimine võib taime enne talve nõrgestada.
Klematise katmine toimub ainult siis, kui külmad alla -5°C on stabiilsed. Enneaegne soojenemine viib võrsete välja pudenemiseni, eriti sulailmades.
Kahe esimese rühma viinapuud eemaldatakse ettevaatlikult tugedest, asetatakse maapinnale ja kaetakse lapnikuga või agrofibraga. Oluline on vältida võrsete kokkupuudet märja pinnasega – see põhjustab mädanemist.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
