Sügisel haaravad paljud meist innukalt reha ja hakkavad langenud lehti kühveldama. Seal, kus lehed meid eriti ei häiri, tasub need looduse hooleks jätta.
Mis oleks, kui me ei riisuks lehti oma aedades, haljasaladel ja parkides? Looduslik elutsükkel on ideaalne süsteem, mida tasub järgida! Metsas langenud lehed ei riisuta, vaid lagunevad kohapeal, rikastades mulda toitainetega. Midagi ei lähe kaduma ega jää alles.
Aias või pargis lagunevate lehtede toitained naasevad mulda ja sealt juurte kaudu taimedesse. Lagunevad lehed on looduslik väetis murule, puudele ja põõsastele.
Lagunemisprotsessi kiirendamiseks purustavad paljud aednikud lehed muruniidukiga, et kevadeks jääks neid maapinnale vähe. See ei ole alati hea mõte, eriti arvestades, et see võib kahjustada paljusid lehekihis elavaid olendeid. Näiteks talvituvad lehtede all siilid, selgrootud ja paljud kasulikud putukad, kes toituvad aia kahjuritest.
Seetõttu tasub vähemalt mõnes kohas lehed kokku riisumata jätta, et säilitada bioloogiline mitmekesisus. Tamme lehed, mis lagunevad aeglasemalt, sobivad kasutamiseks multšina, näiteks põõsaste all, ja talvel kaitsevad langenud lehed ka puude juurteid külma eest.
Samuti on soovitatav lehti aias kokku riisumata jätta, et säästa aega ja jõudu ning kaitsta keskkonda. Lehtede käsitsi kokkuharimine, nende kogumine lehepuhuri abil, pakkimine kilekottidesse ja transportimine kompostimispaikadesse on energiamahukad ja mitte alati praktilised tegevused.
Millal tasub lehti kokku harida?
Ohutuse tagamiseks on mõistlik koguda lehed kõnniteedelt ja kompostida need sobivas kohas lähedal. Kuna bensiiniga töötavad lehepuhurid saastavad õhku ja tekitavad ebameeldivat müra, on parem kasutada reha või luuda.
Lehtede põletamine aias ei ole siiski soovitatav, kuna madalal temperatuuril põlemisel tekivad tervisele kahjulikud lenduvad mürgised ühendid. Lehtede põletamise asemel on parem eelistada kompostimist.
Kui aias on võõrliike, nagu hispaania teod või mustpeade teod, tuleb lehed ikkagi kokku korjata. Samuti on mõistlik korjata ja kompostida kastanite lehed, mis on nakatunud kastanite pikimardikaga, või pärnade lehed, mis on nakatunud fitoftoroosiga, et järgmisel kevadel vähendada nakkusetekitajate arvu.
Võõrliikide limuste poolt nakatunud lehti ei tohiks aiast mujale viia – kompostige need aias ja kaevake hunnik enne talvise külma saabumist ümber, et teokarpide munad ei saaks kevadel sügavas hunnikus areneda. Kui vähendada kahjulike võõrliikide potentsiaalseid talvitumispaiku, on järgmisel kevadel palju vähem isendeid, mida tuleb koguda.
Kogutud lehehunnikuid ei tohi viia metsa ega muudesse looduslikesse kohtadesse, kuna need võivad kanda võõrliikide seemneid ja kahjureid. Invasiivsed võõrliigid, nagu kanada kuldkollane, verine jamss, tatar ja hispaania limukas, on juba levinud metsa aiajäätmete hunnikute kaudu. See oht tekib ainult lehehunnikute teisaldamisel.
Kuid üldiselt on parem lehtede koristamisega mitte kiirustada – tehke seda vastavalt vajadusele ja võimalikult harva.
