Et porgand oleks magus, mahlane ja suur, on oluline mitte ainult õige sordi valimine, vaid ka õige mineraalainete sisaldusega toitmine. Eriti tähtis on pöörata tähelepanu kaaliumile ja boorile.
Lämmastikuga tuleb aga olla ettevaatlik – selle ülemäärane kogus põhjustab „habeme“ tekkimist ja maitse halvenemist.
Porgand
- Esimene väetamine – 3 nädalat pärast idanemist. 10 liitris vees lahustatakse 20 g kaaliumsulfaati ja 10 g superfosfaati. Kastetakse 3 liitrit ruutmeetri kohta. See aitab juurtel areneda ja soodustab suhkru kogunemist.
- Teine väetamine – 40–50 päeva pärast külvi, kui hakkab moodustuma juurvili. Kasutatakse kalimagneesiumi (25 g 10 liitri vee kohta): kaalium tugevdab viljaliha, magneesium vastutab ereda värvi eest.
- Boori lisatakse eraldi: 5 g boorhapet lahustatakse esmalt 1 liitris kuumas vees ja seejärel lisatakse veel 9 liitrit. Saadud lahusega pihustatakse lehti. See aitab vältida pragunemist, südamiku mädanemist ja võib suurendada saaki kuni 20%.
- Kolmas väetamine – umbes kuu aega enne saagikoristust. Segatakse 30 g väävelhapet ja 5 g naatriumhumataati 10 liitris vees. See kiirendab küpsemist ja parandab porgandite säilivust.
Oluline: kloriidi sisaldavaid väetisi on parem vältida – juurviljad koguvad kloriidi ja maitse halveneb.
Kui muld on vaene, tasub lisada puidutuhka (1 klaas ruutmeetri kohta) – see rikastab mulda ohutult kaaliumi, kaltsiumi ja fosforiga.
Mikroelemendid – ainult lehtedele
Kaliumpermanganaadi lahus (heleroosa) kaitseb laigude eest, vasksulfaad (1 g 10 l kohta) aitab kuivaga toime tulla. Pihustada on parem hommikul, et lehed õhtuks kuivaks saaksid.
Seda skeemi järgides saavad porgandid nii magusad, et tahad neid toorelt süüa, ja nende suurus tekitab suvilas imetlust (ja veidi kadedust).
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
