Kõverad, karvased või mõrud porgandid on juuni esimeste nädalate vigade tulemus.
Sel ajal hakkab juurvili paksemaks muutuma ning selle kuju ja maitse sõltub mulla koostisest.
Et porgandid oleksid ideaalsed, ei tohi neid kasta veega, vaid… nõrga mangaanilahusega.
See mitte ainult desinfitseerib mulda, vaid stimuleerib ka suhkrute kogunemist.
10 liitrile veele lisatakse 3–4 kristalli, et vedelik muutuks heleroosa, ja kastetakse peenraid iga 10 päeva järel.
Kuid mangaan on vaid osa süsteemist. Teine kohustuslik komponent on kaaliumväetis.
Juuni alguses, kui lehed saavutavad 10–15 cm pikkuse, kastetakse porgandeid tuha leotisega.
Selleks valatakse 2 klaasi tuhka 5 liitri keeva veega, lastakse öö läbi tõmmata, seejärel lahjendatakse 10 liitri veega.
Lahust kantakse juurte alla arvestusega 3 l 1 m² kohta. Kaalium muudab juurviljad tihedaks ja magusaks ning peletab porgandikärbseid.
Kolmas saladus on „kuiv kastmine“. Pärast iga vihma või tavalist kastmist kobestatakse mulda 3–4 cm sügavuselt. See hävitab koore, mis takistab porganditel ühtlaselt kasvamast.
Kui juurvili kohtab takistust, hakkab ta hargnema või kõverduma.
Lisaks puistatakse peenradele jämedat liiva – see parandab mulla struktuuri, muutes selle õhku läbilaskvaks.
Viimane nüans – koristamise aeg. Porgandeid, mida kavatsetakse talvel hoida, ei kaevata enne septembrit.
Kuid esimesed noored juurviljad võib koristada juba juulis. Peamine on neid maas liiga kaua hoida. Ülekasvanud porgand kaotab mahlakuse ja selle südamik muutub kõvaks.
Kui kõik on õigesti tehtud, on saak ühtlane, magus ja kahjuritevaba.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
