Esimene samm edu saavutamiseks – kompetentne mulla ettevalmistamine.
Sideraatide istutamine enne tomatite istutamist küllastab mulda toitainetega. Roheline mass niidetakse ja süvendatakse mulda, töödeldakse biopreparaatidega, et kiirendada töötlemist.
Kui sideraate ei ole kasutatud, lisatakse kevadel komposti – kuni 10 kg ruutmeetri kohta. Alternatiiviks on biohuumuse kasutamine: 3 kg ruutmeetri kohta või peotäis igasse auku istutamisel.
Värske sõnnik ei sobi kategooriliselt kevadiseks kasutuseks. See tekitab haigusi, aeglustab õitsemist ja vähendab saagikust.
Sinepikook on looduslik abimees kahjurite ja seenhaiguste vastu. Üks supilusikatäis vahendit segatakse enne seemikute istutamist mulda auku.
Mineraalkompleksid valitakse koostist arvestades: kloorisisaldusega väetised on tomatitele hävitavad. Optimaalsed on tasakaalustatud segud fosfori, kaaliumi ja mikroelementidega.
Lõdvendusained – vermikuliit või perliit – hoiavad niiskust ja toitainet juurestikus. Ilma nendeta kuivab kasvuhoone muld mõne tunniga välja, jättes taimed ilma ressurssidest.
Ideaalne mulla niiskus pärast istutamist on 70-80%. Selle parameetri kontrollimiseks on abiks orgaanilised lahtistavad lisandid.
Mulla happesus mõjutab otseselt tomatite tervist. Dolomiitjahu või kriit neutraliseerivad liigseid happeid, vältides viljade tipumädanikku.
Mida madalam on mulla pH, seda rohkem on vaja desoksüdeerijat. Enne kasutamist tehakse katse, et määrata täpne annus.
Nende reeglite järgimine tagab tomatitele haiguskindluse ja kiire kasvu. Taimed hakkavad varem vilja kandma, moodustades suuri, mahlaseid vilju.
Tulemus on märgatav juba esimesel hooajal: põõsad näevad välja tugevad ja saak ületab tavapäraseid koguseid. Peamine on mitte rikkuda ettevalmistusetappe ja järgida täpselt soovitusi.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
