Kas tilli kasvatamine on lihtne? Näib, et jah.
Aga miks ühtedel kasvab see lopsakas, aromaatne põõsas, teistel aga kõhn, õhuke ja kiiresti õiseb?
Tiheduse ja mahlakuse saladus peitub ühes ebatähelepanelikus, kuid väga olulises toitainetes, mida annab tavaline puidutuhk.
Dill, nagu kõik sarikalised taimed, on väga nõudlik kaaliumi suhtes.
Just kaalium vastutab rohelise massi võimsa arengu, küllusliku värvi, mahlakuse ja lamandumiskindluse eest.
Kaliumi puudus on peamine põhjus nõrkuse, lehtede otste punetuse ja enneaegse õitsemise tekkeks.
Lämmastikväetised, mida sageli kiirustatakse lisama, ainult süvendavad probleemi, stimuleerides kiiret, kuid nõrka kasvu ja kiirendades võrsete teket.
Siin tulebki mängu tuhk – looduslik varamu kergesti omastatava kaaliumi, fosfori, kaltsiumi ja mikroelementide allikas.
Väike nipsu: tuhaga tuleb väetada kasvu alguses, kui koriandril on 2–3 tõelist lehte.
Lahustage 1 klaas sõelutud puituhka 10 liitris vees, segage hästi ja laske mõni tund (või isegi öö) tõmmata.
Kasta selle leotusega tilli peenar niiske mulda, püüdes vältida kontsentreeritud lahuse sattumist otse õrnadele idudele. Kulu on umbes ämber 1-1,5 ruutmeetri kohta.
Tuhk annab mitte ainult vajalikku kaaliumi, vaid ka pehmendab mulda, mis on samuti tillile kasulik.
Korrake sellist väetamist 10–14 päeva pärast. Tulemus rõõmustab teid: taimed muutuvad märgatavalt tugevamaks, tumeroheliseks, hakkavad aktiivselt hargnema, moodustades palju külgvõrseid.
Lehed on mahlakad, aromaatse lõhnaga ja jäävad kauem õrnaks, lükates eemal õitsemise.
See lihtne, odav ja keskkonnasõbralik meetod on võti tõeliselt luksusliku ja koheva köömne saamiseks, mille üle võite uhke olla.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
