Unistate krõbedatest, magusatest rediseist, millel pole ebameeldivat mõrudust?
Saladus peitub sageli mitte sordis ega mullas, vaid selles, kuidas te oma peenraid kastate.
Paljud aednikud ei tea isegi, et nende harjumuspärane kastmisrežiim on peamine mõru maitse põhjustaja.
Redis on niiskust nõudev kultuur, kuid ei talu äärmuslikke tingimusi.
Veepuudus on stress. Taim, püüdes ellu jääda, hakkab aktiivselt koguma sinepõlisid ja glükosinolaate. Just need ühendid annavad juurviljale terava, ebameeldiva kibeduse.
Mulla kuivamine, eriti juurvilja aktiivse arengu perioodil, on kindel tee saagi rikkumisele.
Kuid rediseid ei tohi ka üle kasta. Pidev liigne niiskus ja loigud peenras põhjustavad juurte mädanemist, haiguste arengut ja jällegi maitse halvenemist.
Mahlakuse ja magususe võti on pidev, mõõdukas mulla niiskus. 3–5 cm sügavusel peab muld olema alati kergelt niiske, nagu hästi välja pigistatud käsn. Kontrollige seda regulaarselt sõrmega.
Kastke sageli, võimaluse korral isegi iga päev kuuma ja kuiva ilmaga, kuid väikeste kogustega.
Parim aeg on varahommik või õhtu, kui päike ei paista. See hoiab ära kiire aurustumise ja lehtede põletuse.
Vältige pinnast niisutavat kastmist, mis niisutab ainult ülemise kihi. Vesi peab imbuma mulda juurvilja sügavuseni, umbes 15–20 cm.
Kasutage kastmiskannu peene pihustiga või tilkkastmissüsteemi, et mulda ei uhtuks.
Eriti oluline on ühtlane kastmine viimase 7–10 päeva jooksul enne saagikoristust, kui juurvili täitub mahlaga. Järsk üleminek põuast rohke kastmise juurde sel ajal ei paranda kibedust, vaid võib isegi põhjustada viljade pragunemist.
Pidage meeles: stabiilsus on teie peamine liitlane. Tagage redisele pidev mugavus ja ta tänab teid õrna, mahlaka, magusa maitsega, milles pole vähimatki kibedust.
Proovige muuta ainult kastmise viisi – tulemus üllatab teid meeldivalt.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
