Esimesed päikesekiired mais – ideaalne signaal alustamiseks. Just sel ajal alustavad herned oma teekonda mahlakate, vitamiinidega täidetud kaunadega.
Voodi valmistatakse ette, rikastades mulda küpsete kompostide ja mineraalväetistega. Happelisuse tasakaalustamiseks lisatakse dolomiidijahu, mis loob tulevastele võrsetele mugavad tingimused.
Soovitatav on seemned enne istutamist idanema panna – see lühendab aega esimeste võrsete ilmumiseni. Paisutatud herned kohanevad kergemini jaheda kevadmullaga.
Karjäärid moodustatakse 20-30 cm kaugusele üksteisest, et taimed ei konkureeriksid valguse ja toitainete pärast. Iga hernes lastakse ettevaatlikult 3-5 cm sügavusele mulda.
Pärast külvamist kaetakse vagu spunbondiga – see materjal kaitseb õrnu võrseid järskude külmade eest ja säilitab niiskust. Kate eemaldatakse, kui võrsed tugevnevad.
Noored hernevõrsed ei ole mitte ainult söödavad, vaid ka kasulikud. Neid lisatakse värsketele salatitele, andes roogadele kerge magususe ja krõmpsuvuse.
Sordid nagu „Alpha“ või „Sugar Candy“ on valitud põhjusega – nad on vastupidavad temperatuurikõikumistele ja neil on aega küpseda enne suvekuumust.
Kastmist korraldatakse regulaarselt, kuid ilma üle kastmiseta. Herned eelistavad mõõdukat niiskust, eriti õitsemise ja kaunade moodustamise ajal.
Kõrged sordid vajavad tuge – võrk või võra aitab taimedel püsti püsida. See lihtsustab koristusprotsessi ja parandab ventilatsiooni.
Kaunviljad valmivad lainetena, nii et saagikoristus toimub iga 2-3 päeva tagant. Õigeaegne kogumine stimuleerib uute munasarjade moodustumist.
Suve lõpuks võib herneväljakule külvata sideraate – need taastavad mulda, valmistades seda ette uueks hooajaks.
Lõhnavad kaunad, mis krõbistavad otse voodist, saavad töö eest tasuks. Oma kätega kasvatatud herned on lapsepõlvemaitse ja iga daatsiakasvataja uhkus.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
