Kas sa unistad kapsast, mis krõmpsub nagu värske kurk ja kaalub nagu arbuus?
Saladus ei peitu mitte väetistes või sordis, vaid selles, kuidas sa voodeid kastad.
Enamik aednikke valab taimedele vett, arvates, et see teeb idud mahlakaks. Kuid liigne kastmine viib pragunemiseni ja lahtise struktuuri tekkimiseni.
Vähetuntud tehnika, mida professionaalid kasutavad, on kastmine… vadakuga. Jah, sama vadakuga, mis jääb pärast kohupiima valmistamist.
Vadak sisaldab laktobatsilli, mis pärsib mulla patogeenset mikrofloorat, ja kaltsiumi, mis tugevdab taime rakuseinu.
Alustage töötlemist kaks nädalat pärast seemikute mulda istutamist. Vadakut lahjendatakse veega vahekorras 1:3 ja kastetakse kapsast juurika all üks kord 10 päeva jooksul. Pärast võrsete moodustumist suurendatakse kontsentratsiooni 1:2.
Piimasöötmine vaheldub regulaarse kastmisega, et muld ei hapestuks.
Oluline nüanss on protseduuri aeg. Vadakut lisatakse ainult varahommikul, kui päike ei ole aktiivne: ultraviolett hävitab kasulikud bakterid.
Miks see toimib? Seerumist saadav kaltsium koguneb lehtedesse, muutes need tihedaks ja elastseks.
Lactobacillus loob kaitsebarjääri kapsaste ja mustjalgade – kapsa peamiste vaenlaste – vastu.
Lisaboonus – seerum tõrjub ristõielisi kirpe. Putukad ei talu piimhappe lõhna ja väldivad voodeid.
Toime suurendamiseks võib lahusesse lisada 1 supilusikatäis joodi 10 liitri segu kohta. Jood kiirendab kasvu ja annab lehtedele rikkalikult rohelise värvi.
Pärast kolme töötlemist lõpetatakse vadakuga kastmine, et mitte häirida mikroelementide tasakaalu.
Kõrrede valmimisperioodil minnakse üle kaaliumväetistele: tuha infusioon (2 tassitäit tuhka 10 liitri vee kohta) parandab krõbedust ja magusust.
Saak tuleb koristada kuiva ilmaga, lõigates kapsas hoolikalt kahe-kolme kattevalehega.
Sellist kapsast võib ladustada kuni kevadeni: tihedad kahvlid ei kaota mahlakust ka keldris.
Ja lõpuks, kallis lugeja: andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja oma tööd jätkata.
