Pidevad väljendid „sa oled kõige targem“ või „sa oled kõigist parim“ loovad moonutatud peegelduse lapse maailmast. Vanemad panevad selliste hinnangutega alateadlikult aluse tulevasele egotsentrismile.
Peamine viga on kiita last tema sünnipäraste omaduste või ande eest. Keskendumine teistest parem olemisele kujundab ebaterve enesehinnangu. Laps hakkab uskuma oma erilisusse ilma pingutusteta.
Tühjad üldistused nagu „geniaalne” kaotavad aja jooksul oma väärtuse. Need ei õpeta last mõistma, mida ta täpselt hästi tegi. Konkreetne kiitus motiveerib palju tõhusamalt.
Selle asemel, et öelda „sa oled parim kunstnik”, tasub märkida konkreetseid pingutusi. Näiteks: „Mulle meeldib, kuidas sa selle joonistuse jaoks värvid valisid” või „Näha, et sa püüdsid detaile hästi välja joonistada”. See suunab tähelepanu protsessile.
Oluline on rõhutada pingutusi, järjekindlust ja tehtud tööd. Väljendid „Sa harjutasid nii visalt” või „Sinu otsus mitte alla anda aitas sul hakkama saada” arendavad mõtlemist. Laps õpib hindama tööd.
Võrdlemine teiste lastega on ohtlik lõks vanemate kiituses. See tekitab konkurentsi ja kadedust tervisliku enesehinnangu asemel. Parem on võrrelda last eilsega: „Täna õnnestus sul paremini kui eelmine kord”.
Väljend „Ma olen sinu üle uhke” on asjakohane, kui laps on ületanud raskused või näidanud headust. Aga seda ei tohiks öelda iga pisimagi asja puhul. Vanemate uhkuse siirus kaotab sagedase kasutamise korral oma jõu.
Kasulik on märkida lapse panust ühisesse tegevusse või teiste abistamisse. „Sinu abi vennale kodutööga oli väga oluline” või „Tänan, et koristasid mänguasjad ära, nüüd on toas kord”. See õpetab nägema ümbritsevate inimeste vajadusi.
Küsimused „Mis sulle enda töös meeldib?“ või „Mis sinu arvates eriti hästi õnnestus?“ õpetavad eneserefleksiooni. Laps arendab sisemisi hindamiskriteeriume, mitte sõltuvust välisest heakskiidust.
Kiitus empaatia, aususe või suuremeelsuse eest kujundab moraalse tuuma. „Oli sinust väga aus oma viga tunnistada“ hindab iseloomu tulemusest kõrgemalt. See kasvatab tõelisi väärtusi.
Äärmuslikkuse vältimine – ei pidev vaimustus ega kitsi kiitus – loob tervisliku õhkkonna. Siiras tähelepanu lapse tegudele ja tunnetele on väärtuslikum kui klišeelised fraasid. Tasakaal aitab kasvada harmooniliseks isiksuseks.
Õiged toetavad sõnad on tervisliku enesehinnangu ja teiste austamise aluseks. Need näitavad lapsele tema tugevaid külgi, alandamata ümbritsevaid inimesi. See on investeering tema õnnelikku ja vastutustundlikku tulevikku.
