Kevadine päike äratas roosi, kuid osa võrseid näevad elutud välja. See ei ole kohtuotsus – õiged meetmed toovad põõsale tagasi jõu ja ilu.
Esmalt tuleb hinnata kahjustuste ulatust. Kui varred on tumenenud ja lehestik kasvab ainult tüvel, on aeg võtta kätte oksakäärid.
Kõik külmunud võrsed lühendatakse 30 cm pikkuseks, isegi kui neil on rohelised lehed. Sellised oksad ei anna pungi ja aeglustavad taastumist.
Pügamine viiakse läbi tervetele kudedele, keskendudes varre sees olevale valgele südamikule. Lõiked tehakse nurga all, et vältida seisvat niiskust.
Oluline on eemaldada mitte ainult kahjustatud osad, vaid ka vanad tüvelised võrsed. Need võtavad ära ressursse, takistades uute okste kasvu.
Pärast lõikamist töödeldakse taime vaske sisaldava preparaadiga. See kaitseb nõrgestatud põõsast seenhaiguste eest.
Kastmist reguleeritakse sõltuvalt ilmastikuoludest. Muld hoitakse mõõdukalt niiske, vältides kuivamist või veeküllastumist.
Nädala pärast tehakse lämmastikuga kompleksväetis. See stimuleerib rohelise massi ja noorte võrsete kasvu.
Juurestik mullatakse komposti või huumusega. Orgaanilise aine kiht hoiab niiskust ja muutub toitainete allikaks.
Hooaja jooksul jälgige uute võrsete tekkimist. Kõige tugevamad jäetakse alles, ülejäänud eemaldatakse, et põõsast mitte üle koormata.
Sügisel valmistatakse taime talveks tavalisest põhjalikumalt ette. Plekid pannakse hoolikalt maapinnale ja kaetakse kahekordse agrofiiberkihiga.
Õitsemine taastub aasta pärast, kui anda roosile aega taastumiseks. Järgmisel kevadel on terved võrsed kaetud pungadega.
Ja lõpuks, kallis lugeja: andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja oma tööd jätkata.
