Kapsapeenrad, mis on täis auklikke lehti täis, on paljudele daknikele tuttavad.
Tõrje roomikutega on keeruline, sest need ilmuvad äkki ja hävitavad saagi kiiresti.
Keemilised preparaadid annavad kohese efekti, kuid jätavad mürgiseid jälgi, ja rahvapärased meetodid nõuavad sageli palju aega ja vaeva.
Siiski on olemas meetod, mis mitte ainult ei kaitse taimi, vaid ka maksab vähem kui paki soola. Tegemist on söögisoodaga – valge pulbriga, mis on igas köögis olemas.
Söögisooda tõhususe saladus seisneb selle leeliselistes omadustes. Kui see satub lehtedele, loob see õhukese kihi, mis ärritab roomikuid ja sunnib neid taimelt lahkuma.
Lisaks sellele varjab söögisooda terav lõhn kapsa loomulikku maitset, mis ajab valgekärbseseened segadusse. Nad ei mune töödeldud lehtedele, mis takistab uute kahjuripõlvkondade tekkimist.
Toime suurendamiseks segatakse sooda pesuseebiga: see toimib kleepuvana ja tõrjub lisaks ka kirbud.
Lahust valmistatakse 100 g sooda 10 liitri sooja vee kohta. Seep riivitakse ja lahustatakse eraldi väikeses koguses vedelikus ning seejärel ühendatakse see sooda seguga.
Pihustamine toimub tuulevaikse ilmaga, püüdes katta koostisega lehed mõlemalt poolt. Erilist tähelepanu pööratakse alumisele osale – sinna peidavad end päevasel ajal roomikud.
Esimene ravi tehakse kohe pärast seemikute mulda istutamist, mida korratakse iga 5-7 päeva tagant ja tingimata pärast vihma. Kui kahjurid on juba kapsaid rünnanud, suurendatakse pritsimise sagedust kuni kaks korda nädalas.
Soodat võib kasutada ka kuivana. See segatakse puidutuhaga (1:1) ja puistatakse taimede ümber laiali. Selline barjäär kaitseb mitte ainult roomikute, vaid ka lutsude eest, mis muutuvad aktiivseks niiske ilmaga.
Oluline on mitte liialdada pulbri kogusega – liigne naatrium aeglustab mäkrade kasvu. Selle probleemi vältimiseks rikastatakse mulda enne istutamist komposti või huumusega: orgaanilised ained neutraliseerivad sooda negatiivset mõju.
Täiendavat kaitset pakuvad tõrjetaimed. Samet, mis on istutatud piki voodi perimeetrit, eritavad fütoonitsiide, mis tõrjuvad liblikaid. Till ja piparmünt blokeerivad kapsa lõhna, seller meelitab ligi röövputukaid, mis toituvad roomikutest.
Idude ümber tuleks regulaarselt umbrohtu tõrjuda – need pakuvad kahjuritele pelgupaika. Avastatud munakolded pühitakse õrnalt ära küpsetussooda lahusega immutatud niiske lapiga.
Oluline on valida kapsasorte, mis on resistentsed putukate rünnaku suhtes. Näiteks „Aggressor F1“ ja „Menzania F1“ on tihedate lehtedega, mida on raske noortele roomikutele hammustada.
Varased hübriidid („Kazachok F1“, „June“) jõuavad enne liblikate massilist lendu mugulad moodustada.
Ka külvikord vähendab nakkusohtu: kapsast ei istutata samasse kohta rohkem kui kaks aastat järjest. Parimad eelkultuurid on kaunviljad, kõrvits ja öökapsa.
Ennetamisel mängib olulist rolli kastmine. Kärbseseened ründavad sagedamini põua või liigse kastmise tõttu nõrgestatud taimi.
Mulda niisutatakse kord 5-7 päeva tagant, kasutades sooja, mõõdukat vett. Pärast igat kastmist muld lahustatakse, et hävitada teokäigud ja vältida koorikute tekkimist. Mullimine õlgede või saepuruga säilitab niiskust ja takistab kahjurite liikumist.
Kui roomikud ilmuvad, koguge need käsitsi kokku. Seda on parem teha varahommikul, kui putukad ei ole liikuvad.
Söödana kasutatakse feromoonpüüniseid või ridadesse paigutatud kääritatud kompoti mahuteid. Neisse püütud liblikad hävitatakse, et katkestada sigimistsükkel.
Integreeritud lähenemisviis, milles kombineeritakse sooda, agronoomilisi meetodeid ja mehhaanilisi meetodeid, võib päästa saagi ilma kemikaalide kasutamiseta.
Ja lõpuks, kallis lugeja: andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja oma tööd jätkata.
