Kolmeaastane kriis tabab paljusid vanemaid ootamatult, muutes armsa väikese lapse jonnakaks mässajaks. Kapriisid ja lõputu „ei” panevad kannatlikkuse proovile.
See etapp ei ole iseloomu rikkumine, vaid loomulik arenguhüpe. Laps hakkab end eraldiseisva isiksusena tajuma ja katsetab oma mõju maailmale.
Peamine strateegia on säilitada rahu ja mitte astuda lõpututesse võimuvõitlustesse. Valikuvõimaluste pakkumine säästab teie energiat ja lapse psüühikat.
Paku võimaluse korral piiratud valikuvõimalusi: „Kas paned punase mütsi või sinise?” See rahuldab iseseisvuse vajaduse ilma kaoseta.
Selged ja lihtsad reeglid, mis on eelnevalt välja öeldud, annavad lapsele etteaimatavuse tunde. Korda neid rahulikult, ilma liigsete selgitusteta, kui laps on histerias.
Kui histeriline käitumine on alanud, tagage turvalisus ja oodake see ära, andmata provokatsioonidele järele. Teie rahulikkus on ankur lapse tormilistele emotsioonidele.
Kui laps on rahunenud, kallistage teda ja nimetage lühidalt tema tunded: „Sa olid väga vihane”. Ärge nõudke kohe vabandust, andke lapsele aega end koguda.
Vältige kategoorilisi keelde ilma mõjuvate põhjendusteta. Mõnikord on lihtsam suunata tähelepanu millelegi huvitavale, kui murda vastupanu.
Kiitke koostöö ja positiivse käitumise eest. Rõhutage hetki, mil laps sai oma emotsioonidega hakkama või tegi midagi hästi.
Ärge võtke tema jonnakust isikliku rünnakuna. See on vajalik etapp tahte ja iseseisvuse kujunemisel, mille läbivad kõik.
Teie kannatlikkus ja järjekindlus aitavad lapsel selle perioodi edukalt üle elada. Pidage meeles, et torm varsti vaibub ja teie närvid jäävad terveks.
