Üks ja sama peenar toidab aastaid kapsast, porgandeid või sibulat – ja ühel päeval lakkab saagi andmast. Muld „väsib“, haigused kuhjuvad ja kahjurid ründavad kahekordse jõuga.
Lahendus on olemas – külvikord. Aga kuidas seda korraldada väikesel maatükil, kus iga sentimeeter on arvel? Selgub, et kõik on lihtsam, kui tundub.
Esimene reegel: jagage taimed nelja rühma.
Viljapuud (tomatid, paprikad, kurgid) – vajavad palju toitaineid.
Juureviljad (porgand, peet, redis) – võtavad toitaineid sügavast mullakihtist.
Kaunviljad (herned, oad) – rikastavad mulda lämmastikuga.
Lehtköögiviljad (salat, kapsas, spinat) – vajavad lämmastikku.
Igal aastal vahetage kultuure ringis: viljalised, juurviljad, kaunviljad, lehtköögiviljad, viljalised.
Nii ei ammendu muld ja kahjurid kaotavad „orienteerumispunktid“. Kui ruumi on vähe, kasutage tihedat istutust.
Näiteks pärast varajase redise koristamist külvake oad ja sügisel istutage herneste all vabanenud peenrale lämmastikku rikastavad taimed (sinep, facelia).
Veel üks nipitriks – kombineerige kokkusobimatut.
Istutage sibul porgandi kõrvale (see peletab porgandikärbseid) ja basiilik tomatite kõrvale (parandab nende maitset).
Nii säästate ruumi ja suurendate saagikust.
Peamine on pidada päevikut. Kirjutage üles, mis kus kasvas, et mitte segadusse sattuda.
Paari aasta pärast muutub külvikord harjumuseks ja maa tänab teid rikkaliku saagiga.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
