Table of Contents
Mida teha, kui on vaja urineerida linnas? Kuidas on looduses? Soome politsei ja matkamineku ekspert selgitavad, kas urineerimine linnas ja looduses on lubatud.
Linnas on avalikus kohas urineerimine või roojamine ebaseaduslik. Eriti halvad kohad on hoonete fassaadid, asfalteeritud alad ja kõnniteed, kus uriin ei imendu maapinnasse, vaid jääb pinnale ja koguneb loikudesse.
„Avaliku korra seaduse 2. peatüki § 7 keelab avalikes kohtades urineerimise ja roojamise viisil, mis häirib avalikku korda või ohustab tervist. See on karistatav rikkumine avaliku korra vastu,” ütleb inspektor Arja Nikkilä Helsingi politseiameti hädaolukordade ja järelevalve üksusest.
„Väljaspool tualette urineerimine või roojamine on piiratud ka soolise võrdõiguslikkuse seisukohast, kuna suguelundid ei tohiks avalikes kohtades nähtavad olla. Lisaks sündsusele tuleb arvesse võtta ka tervist ja ohutust, mis tähendab, et urineerimine või roojamine ei tohi põhjustada terviseohtu keskkonnale.”
Linnakeskkonnas on avalikes kohtades oma vajaduste rahuldamiseks parim valik avalikud tualetid ja sanitaarruumid. Olenevalt olukorrast võib teatavatel tingimustel oma vajadusi rahuldada ka mujal.
Seadus lubab, et kui leiate näiteks maapinnal koha, mis on varjatud vaateväljast, ja teil on pakiline vajadus oma vajadusi rahuldada, siis minu tõlgenduse kohaselt võite sellist kohta oma vajaduste rahuldamiseks kasutada. Siiski on linnades ja asustatud piirkondades oluline olla sobiva koha valimisel ettevaatlik. Asustatud piirkondades on soovitatav kasutada eelkõige tualette ja sanitaarruume,” rõhutab Nikkilä.
Vajadus ei tunne seadust – või tunneb?
Avalikus kohas urineerimine või roojamine võib kaasa tuua 40 euro suuruse trahvi. Kuid kui tõenäoline on, et politsei trahvib teid, kui teid tabatakse avalikus kohas oma vajadusi rahuldamas?
„Trahvi suurus sõltub mitmest tegurist ja politsei kasutab igas olukorras oma otsustusõigust. Urinatsioon ei ole maailma kõige tõsisem kuritegu, mida tõestab trahvi suurus, 40 eurot. Siiski on see põhimõtteliselt vale ja ebaseaduslik. Avaliku korra seaduse piirangute mittetundmine ei vabasta kriminaalvastutusest. Isegi kui olete hoolitsenud selle eest, et keegi teid ei näeks, kuid avaliku tervise ohustamist peetakse siiski tõenäoliseks, võidakse teile urineerimise eest trahv määrata,” rõhutab Nikkilä.
Avalikus kohas urineerimine võib olla ka avaliku seksuaalmoraali rikkumine, mis võib kaasa tuua rangemad karistused.
„Kriminaalkoodeksi kohaselt võib selle eest karistada trahviga või kuni kuue kuu pikkuse vangistusega. Kui politsei märkab sellist käitumist, kus isik urineerib asustatud piirkonnas oma suguelundid paljastatuna, siis on midagi valesti tema otsustusvõimes ja asukoha valikus.”
Kuidas on lood lapse avalikus kohas urineerimisega?
„Alla 15-aastased lapsed ei ole kriminaalvastutavad. Usun, et sellistes olukordades kasutavad vanemad oma parimat otsustusvõimet asukoha valikul, võttes arvesse lapse privaatsust ja kaaludes, kus on lapsele sobiv urineerida linnakeskkonnas.”
Põõsastes: kus looduses võib urineerida?
Inimesed on looduses oma vajadusi rahuldanud juba tuhandeid aastaid. Siiski ei ole rahvusparkides ja muudes looduskaitsealadel lubatud kusagil urineerida.
„Pikematel retkedel või teedeta looduses liikudes on oma vajaduste rahuldamine osa väljas viibimise kultuurist. Kuigi looduses pissimine on seadusega lubatud, peate rahvusparkides ja looduskaitsealadel meeles pidama, et olete ühises ja avalikus ruumis, kus on ka teisi inimesi,” ütleb Metsähallitusest matkamisnõustamise eest vastutav teenuse omanik Joel Heino.
Matkaradadel kehtivad samad reeglid kui linnades. Urinamine või roojamine ei tohi häirida teisi külastajaid ega ohustada tervist ja turvalisust.
„Reeglina on looduses urineerimine lubatud või keelatud samadel tingimustel kui mujalgi. Looduses peaksite leidma vaikse koha, kus saate oma vajadused rahulikult ära teha, kus teid ei näe teised ja kus tervis ja ohutus ei ole ohustatud,” ütleb inspektor Arja Nikkilä.
Matkanõustamise eest vastutava Heino sõnul on riiklikes looduskaitsealadel, rahvusparkides ja muudes matkakohtades soovitatav, et matkajad ja teised looduses viibijad kasutaksid alati tualetti, kui see on näha.
„Loodame, et ka mehed kasutavad tualette, mis asuvad tavaliselt puhkekohtades. Tualetid on ökoloogiline valik, kuna tualettjäätmed kogutakse kokku, et need ei jääks loodusesse ja ei põhjustaks eutrofeerumist,” ütleb Heino.
Kas põõsastesse urineerimine võib kahjustada veekogusid, loomi ja taimi?
Kuigi looduses ei tunne vajadus seadusi, on looduses kohti, kus ei ole soovitatav oma vajadusi rahuldada.
„Te ei tohi urineerida veekogudesse ega kohtadesse, kust kogutakse joogivett. Samuti ei ole soovitatav urineerida üksikute taimede peale või väga rahvarohketes kohtades. Kui ühte kohta on kogunenud palju uriini, on soovitatav minna urineerima mujale, et uriini lämmastiku koormus hajuks. Õnneks on uriini lämmastiku koormust looduses suhteliselt lihtne kontrollida, kuna ala on nii suur ja looduses aega veetvad inimesed kasutavad tiheda asustusega piirkondades sageli tualette,” ütleb Heino.
Halvimal juhul võib uriin siiski põhjustada eutrofeerumist või looduse kahjustamist.
„Eutrofeerumine mõjutab kõiki organisme. Isegi kui üksainus mänd või taim saab suure koguse lämmastikväetist, võib see isegi surra. Sama kehtib veekogude taimestiku kohta.”
Veekogude puhul tuleb arvestada ka hügieeniga, kuna kaugemates piirkondades võetakse joogivesi ja majapidamisvesi tavaliselt samast veekogust.
„On üsna vastik mõelda, et keegi on just sellesse vette urineerinud.”
Parkidesse paigaldatakse peagi infotahvlid
Soome rahvusparkidesse valmistatakse praegu uusi infotahvleid, et anda külastajatele nõu looduses urineerimise kohta. Näiteks paigaldatakse Pallas-Yllästunturi rahvuspargi Pallas sissepääsu juurde talveks eraldi infotahvlid seismise ja kükitamise kohta.
„Soovime anda juhiseid ka nendes põhilistes küsimustes, sest Soome matkakultuur ei pruugi olla tuttav kõigile, kes looduses aega veedavad,” selgitab Heino.
Infotahvlitel soovitatakse muu hulgas looduses urineerida headele tavadele vastavalt, st piisavalt kaugel teistest inimestest ja võimalikult vähe häirides ja jälgi jätmata, kui läheduses pole tualetti.
„Kui peate oma vajaduste rahuldamisel paberit maha jätma, on hea meeles pidada, et selle lagunemine võtab tavaliselt paar aastat aega. Seetõttu on soovitatav paber näiteks hoolikalt maapinnale samblasse suruda, et see ei lendaks esimese tuulepuhanguga laiali. Looduses urineerimine eeldab alati vastutust meie ühise keskkonna eest, mida peame hoidma, arvestades samal ajal ka teisi looduses viibivaid inimesi,” tuletab Heino meelde.
