Lapsed armastavad mulda kaevata, kuid kaotavad sageli huvi, kui näevad igavaid porgandiridu.
Et muuta aiamaad seikluseks, on vaja ebatavalisi taimi, värvikaid eksperimente ja minimaalselt reegleid.
Looge lastele nurk, kus laps saab tunda end teadlase, kunstniku ja kangelasena ühes isikus.
Siin ei ole oluline niivõrd saak, kuivõrd protsess: võimalus käsi määrida, jälgida kasvamise imet ja olla uhke oma „täiskasvanute“ saavutuste üle.
Alustage „maagiliste“ kultuuride valimisest, mis üllatavad isegi vanemaid. Näiteks hiiglaslikud päevalilled võivad suve jooksul kasvada lapsest kõrgemaks.
Istutage need rida ja paluge lastel iga päev mõõta taimede kasvu joonlaua või nööriga.
Kui päevalilled on valminud, korjake seemned ja tehke lindudele söögimaja – nii näevad lapsed seost taimede ja elava looduse vahel.
Lilla oad on üllatus: nende kaunad on ereda värvi, kuid keetmisel muutuvad roheliseks.
Selgitage, et see pole maagia, vaid klorofülli keemia, ja noored aednikud mäletavad seda õppetundi kogu elu.
Ja šokolaadimündiga piparmünt muudab teejoomise mänguks – laske lastel ise lehed korjata, valada üle keeva veega ja lisada mett.
Tehke oma peenrast kunstiteos. Ristkülikute asemel looge piraatlaeva, dinosauri või südame kuju.
Kasutage vanu rattaid, tünne ja korve konteineritena.
Laske lastel need akrüülvärvidega värvida ja seejärel istutage sinna lilled või rohelised taimed. Inspiratsiooni saamiseks lisage sildid naljakate nimedega: „Cherry-tomatite saar“, „Kõrvitsamonstri pesa“ või „Lillede vikerkaar“.
Kui ruumi on vähe, ehitage vertikaalne peenar riputatavatest pottidest või plastpudelitest – see säästab ruumi ja lisab mängimiseks „korruseid“.
Eksperimendid on parim viis huvi säilitamiseks. Proovige „salajast sõnumit“: joonistage niiskele mulda lapse nimi või lihtne pilt kressi seemnetega.
Nädala pärast kasvab kiri välja ereda rohelusena. Või looge „laboratoorium purgis“: istutage oad läbipaistvasse anumasse niiske vatiga, et lapsed saaksid jälgida, kuidas ilmuvad juured ja varred.
Veel üks idee on „aianduspäevik“. Andke lapsele märkmik, kuhu ta saab joonistada taimi, kirjutada üles nende kasvu ja märkida ilm. See arendab vastutustunnet ja õpetab märkama detaile.
Oluline on lubada lastel eksida. Kui nad kogemata kastavad peenra üle või istutavad redise varju, ärge karistage neid.
Selgitage, et isegi kogenud aednikel juhtub ebaõnnestumisi, ja pakkuge alustada uuesti. Et hoida põnevust, korraldage „saagipidu“.
Kui esimesed köögiviljad valmivad, valmistage koos salat või pitsa, kaunistage laud lillepeenardest korjatud lilledega ja kutsuge naabrid külla. Lapsed tunnevad, et nende tööd hinnatakse, ja tahavad edu korrata.
Nõuanne vanematele: ärge muutke köögiviljaaed õppetunniks. Laske lapsel ise otsustada, mida istutada. Isegi kui ta valib ainult lilled või ühe hiiglasliku kõrvitsa – see on tema territoorium.
Aja jooksul kasvab huvi maa vastu ümber austuse looduse vastu ja oskused aitavad koolis. Bioloogiaõpetaja hindab kindlasti teadmisi fotosünteesi või juurte ehituse kohta!
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
