Table of Contents
Heliotroop on justkui kunstniku pildilt maha astunud – selle lilla õisikud säravad nagu õhtune taevas ja lõhn on nagu vanast kondiitripoest: vanilje ja pisut mandlit.
Pole ime, et see taim on ammu saanud lemmikuks neile, kes soovivad oma aeda lisada elegantsi.
Kujund, lõhn ja värv
Heliotroop sobib suurepäraselt „elava raami“ rolli: selle lopsakad põõsad eraldavad selgelt lillepeenrad teedest, andes aiale hooldatud välimuse. Eriti efektne on see ereda taimede kõrval: marjapeenarde, valge rooside või punaste pelargoonide. Tema tumedad lehed rõhutavad teiste värvide küllust, kaotamata seejuures oma võlu.
Madalad naabrid on heliotroopile ideaalne seltskond. Lobeliad, viirukid ja miniatuursed verbenad tugevdavad tema väljendusrikkust ega takista valguse pääsemist.
Lõhn, mida tahaks säilitada
Lõhn on paljude sortide peamine visiitkaart. Et see ei hajuks, on heliotroop parem asetada tuule eest kaitstud kohtadesse: rõdudele, terrassidele või aia üksildastesse nurkadesse. Seal avaneb lõhn tõeliselt.
Kuhu istutada ja kuidas kaunistada
Taim armastab hajutatud valgust – ideaalsed on kagu- ja edelapoolsed alad. Sellistes tingimustes ei kannata heliotroop põua all, kuid saab piisavalt soojust.
Aednikud kasutavad seda sageli ka kunstilise kompositsiooni elemendina. Regulaarselt lõigates saab heliotroopist kujundada miniatuurset puud – pallike jalal, mis kaunistab iga aia nurgakest.
Kui soovite aga „wow“-efekti, kombineerige seda dekoratiivsete teraviljadega. Purpurpunaste õite ja hõbedaste viljakobarate kontrast loob pildi, millelt on võimatu pilku pöörata.
Õhtul, pehme laternavalguse käes, muutub heliotroop veelgi salapärasemaks: tumedad kroonlehed näivad justkui seestpoolt helendavat, andes lillepeenrale õhtuse võlu.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
