Vaarikate ettevalmistamine talveks: bordoo vedelik, kastmine ja multšimine päästavad põõsad
Sügisene vaarikas näib olevat peatunud, kuid põõsaste sees jätkub aktiivne elu: juured hingavad, võrsed valmistuvad külmaks, tulevase saagi pungad hakkavad moodustuma. Sügiseste protseduuride õigest läbiviimisest sõltub järgmise hooaja marjade aroom ja magusus. Expressi andmete kohaselt määravad just novembri toimingud vaarikapõõsa tervise ja pikaealisuse.
Sügisene toitumine: immuunsus enne magamaminekut
Pärast viljakandmise hooaega on vaarikad tugevasti kurnatud. Et aidata taimedel taastuda, kasutavad aednikud leheväetist mangaanisulfaadi ja tsinksulfaadiga – 3 g 1 m² kohta. Need mikroelemendid tugevdavad rakuseinu ja suurendavad vastupidavust seente nakkustele.
Mangaan stimuleerib talvekindluse eest vastutavate ensüümide tootmist ja tsink reguleerib ainevahetust. Koos toimivad need nagu „vaktsiin” viljakandmise järgse stressi vastu.
Kas mineraalsooli saab asendada orgaanilistega? Ei, orgaanilised väetised suurendavad sügisel ainult niiskust ja aktiveerivad võrsete kasvu, mis takistab puidu valmimist. Alternatiiviks on tuha leotis, kuid seda kasutatakse piiratult, et mitte muuta mulla happesust.
Sanitaarkärpimine ja põõsa kujundamine
Vanade ja nõrkade võrsete eemaldamine on oluline etapp. Enne kui temperatuur langeb alla +5 °C, lõigatakse oksakääridega ära kõik vilja kandnud oksad ja ka noored, veel tugevnemata oksad. Igal põõsal jäetakse keskmiselt kuus tugevat võrset ja lühendatakse neid 10 cm võrra.
„Kärpimine ei takista mitte ainult tiheduse tekkimist, vaid parandab ka ventilatsiooni, mis vähendab haiguste riski,” meenutavad „Dachnye khitrosti” autorid.
Kui protseduuri vahele jätta, muutub põõsas kiiresti tiheks ja järgmisel kevadel on võrsed õhukesed ja nõrgad. Lühikese suve tingimustes tähendab see saagi kaotust. Alternatiiviks on sügisel tippude kärpimine: see stimuleerib külgharude kasvu, ilma taime üle koormamata.
Mida teha kärbitud okstega? Neid ei tohi jätta aeda – neis jäävad kahjurite vastsed. Võrsed on parem põletada või viia aia piiridest välja.
Lõikamine tehakse kuiva tööriistaga, mis on eelnevalt töödeldud alkoholiga, et vältida nakkuse levikut. Suurte lõikekohtade peale võib puistata tuhka või purustatud sütt.
Haiguste ja kahjurite tõrje
Pärast lõikamist töödeldakse vaarikapõõsast fungitsiidiga. Klassikaline variant on 1% bordoo vedelik. See hävitab hallituse, antraknoosi ja muude seente spoorid. Pihustamine toimub tuulevaiksel päeval, kui temperatuur on üle +4 °C.
Põõsaste all olev maa puhastatakse langenud lehtedest ja marjade jääkidest. Just neis talvituvad vastsed ja patogeensed mikroorganismid.
Miks ei tohi lehti multšina jätta? Sest neil säilivad haiguste tekitajad. Parem on need kokku korjata ja eraldi kompostida ning põõsaste alla puistata värsket turvast või huumust.
Mõnikord asendavad aednikud bordoo vedeliku vasksulfaadiga, kuid seda kasutatakse väiksemates kontsentratsioonides, et mitte kahjustada pungasid.
Kastmine ja multšimine: niiskuse varumine enne külmade saabumist
Kui sügis on kuiv, kastetakse niiskuse varumiseks iga põõsa alla 3–4 ämbrit vett. See aitab juurestikku niiskusega küllastada, et see talvel ära ei kuivaks. Vihmase hooaja jooksul piisab mulla kobestamisest ja multšimisest.
Parem on kasutada turvast või okaspuude saepuru: need säilitavad niiskuse ja hoiavad mulla nõrgalt happelise reaktsiooni. Multikate kiht on 5–7 cm, puude tüvedest eemal, et vältida mädanemist.
Mis juhtub, kui üle kasta? Liigne niiskus põhjustab juurte mädanemist ja hallituse tekkimist. Alternatiiviks on väiksema koguse kastmine kahes etapis, millele järgneb mulla kobestamine.
Selline hooldus aitab vaarikatel talve temperatuurikõikumisi üle elada, kui muld külmub ebaühtlaselt. Mida ühtlasemalt niiskus on jaotunud, seda väiksem on noorte juurte kahjustumise oht.
Mini-juhend:
- Vaadake põõsad üle ja eemaldage praht;
- Kündke mulda 5 cm sügavuselt;
- Kastke (30–40 l põõsa kohta);
- Pärast imendumist katke turba mulchiga.
Võrsete painutamine ja katmine
Enne esimeste külmade saabumist painutage võrsed ettevaatlikult maapinnale ja kinnitage need nööri või vaiadega. Mõne päeva pärast, kui oksad muutuvad paindlikumaks, suurendage painutust. Peamine on mitte murda varre. Seejärel võib põõsad katta lumega või mittekootud materjaliga.
Piirkondades, kus talved on lumeta, on täiendav katmine kohustuslik. Agrokiu all säilib õhk, mis tähendab, et ei teki hallitust.
Mida teha, kui lumi ei lange enne jaanuari? Tuleb lisada kiht okaspuude okkaid – see pidurdab tuult ja säilitab mikrokliima.
Raamatu Express autorite tähelepanekute kohaselt aitab selline meetod säilitada isegi remondantsed sordid, mis kannavad vilja hilissügiseni ja on eriti tundlikud külma suhtes.
Väärad arusaamad ja faktid vaarikate kohta
Levinud on arvamus, et vaarikad ei vaja hooldust – justkui kasvaksid nad „metsikult” ise. Tegelikkuses kaotavad kultiveeritud sordid talvekindluse juba kahe hooaja järel, kui neid ei lõigata ega väetata.
Teine müüt puudutab kastmist: paljud on veendunud, et vihm niisutab mulda piisavalt. Kuid pealmine kiht kuivab kiiresti ja juured jäävad niiskuseta. Õige niisutav kastmine võimaldab säilitada elutegevust kuni mulla külmumiseni.
Kas vaarikaid võib katta kilega? Ei, selle all tekib kondensaat, mis põhjustab võrsete mädanemist. Parem on kasutada õhku läbilaskvaid materjale – need hoiavad soojust ja lasevad niiskust läbi.
Marjade aroom ja valguse mõju
Huvitav detail: vaarikate aroom on seotud eeterlike õlide sisaldusega. „Dachnye khitrosti” andmete kohaselt tasub marju korjata päikesepaistelisel päeval – hea valgustuse korral aktiveerub aromaatsete ainete süntees. Pilvise ilmaga väheneb õlide kontsentratsioon ja maitse muutub vähem intensiivseks.
Kas lõhna saab tugevdada väetistega? Ei, lõhn ei teki toitainetest, vaid fotosünteesi tingimustest. Seetõttu annavad varjus isegi hoolitsetud põõsad vähem lõhnavaid marju.
See selgitab, miks vanad, puudega kasvanud vaarikapõõsad kaotavad oma lõhna ja vajavad ümberistutamist päikesepaistelisele kohale.
