Betoonist või kõnniteeplaatidest teerajad näevad välja korralikud ja on praktilised, kuid nende all lämbub maa.
Puude juured ei saa hingata, vihmaussid roomavad minema ja vesi seisab, muutes ala sooks.
Kuid on olemas materjale, mis hoiavad korra, ilma mulda hävitamata. Need lasevad õhku läbi, imavad niiskust ja isegi väetavad naabruses asuvaid peenraid.
Esimene variant on kruus. See ei vaja tsementi ja on kerge paigaldada isegi ebatasasele pinnale.
Selle alla võib panna geotekstiili, et umbrohi ei tungiks läbi, kuid servad tuleb jätta vabaks ventilatsiooni jaoks.
Teine variant on puiduhake. See laguneb aeglaselt, eraldades mulda kasulikke aineid ja pehmendades pinnast jalgade all.
Kolmas saladus – elavad teed. Külvake kivide vahele madal kasvuva klõps, tüümian või sammal.
Need tugevdavad mulda, takistavad erosiooni ja täidavad aia lõhnadega.
Kui soovite loomingulisust, kasutage puude tüvesid.
Paigutage need astmetena ja täitke vahed liivaga – nii saate „metsa“ rada.
Või kaevake maasse lamedad kivid, jättes vahed murule.
Sellised teed ei kuumene kuumal ajal ega jäätu talvel.
Aasta pärast märkate, et maa nende all on pehme ja vihmaussid on tagasi tulnud.
Isegi kui rada veidi kinni kasvab, ei näe see välja hooletusse jäetuna, vaid loodusega harmoonias.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
