Säravad nartsissid võivad isegi tagasihoidliku maatüki muuta kevadiseks unistuste aiaks. Lopsakas õitsemine eeldab aga hooaja alguses taimede toitmisele asjatundlikku lähenemist.
Esimesed võrsed annavad märku väetamise vajadusest. See periood paneb aluse suurte pungade ja tervete lehtede moodustamisele.
Vedelkomplekse peetakse optimaalseks valikuks algrivistamiseks. Need imenduvad kiiresti juurestikus, küllastades sibulaid lämmastiku, fosfori ja kaaliumiga.
Lämmastikkoostised stimuleerivad roheliste aktiivset kasvu. Karbamiidi lahus (10 g 10 liitri vee kohta) viiakse mulda enne õievõrsete ilmumist, vältides kokkupuudet lehtedega.
Pööratud kompost on ohutu orgaanilise aine allikas. See jaotatakse ühtlaselt taimede ümber, veidi mulla pealmisesse kihti.
Värske sõnnik ei sobi kategooriliselt nartsissidele. Agressiivne keskkond võib esile kutsuda sibulate mädanemist ja meelitada ligi kahjureid.
Puidutuhk täidab kaaliumi ja fosfori puudujääki. Sõelutud pulbrit puistatakse märjale pinnasele 1 tass ruutmeetri kohta.
Kombineeritud mineraalsegud, millel on silt „sibulate jaoks“, lihtsustavad hooldust. Neid kasutatakse vastavalt juhistele, kombineerides mõõduka kastmisega.
Väetamine toimub pilves ilmaga. Boorhappe nõrga lahusega pritsimine tugevdab õievarsi ja pikendab õitsemist.
Liigne väetis on sama ohtlik kui väetise puudumine. Liigselt toidetud taimed kasvatavad lehestikku pungade arvelt või saavad keemilisi põletusi.
Õigeaegne mulla lõdvendamine pärast väetamist parandab õhuvahetust. See aitab juurtel tõhusamalt toitaineid omastada.
Viimane kevadine kastmine toimub sooja, karastatud veega. Niiske muld soodustab kasulike elementide ühtlast jaotumist.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
