Lavendel kaotab oma aroomi ja lehed kerivad kokku kuivadeks tükkideks? See ei ole alati lõppstaadium.
Isegi tugeva närbumise korral on taastumise võimalus suur.
Avatud maasse istutatud taim on tänu oma Vahemere juurtele põuakindel.
Looduses kasvab ta kivisel pinnasel, kus niiskust on harva.
Raskused algavad potis kasvatamisel. Piiratud mulla maht ja kuumus muudavad potid lõksuks: muld kuivab mõne tunniga.
Palavatel päevadel kastke lavendlit potis iga päev. Ühe kastmise vahelejätmine põhjustab kiire turgorikadu – oksad närtsivad, õied närtsivad.
Esmaabi algab poti veega täidetud kaussi kastmisest. Mõne tunni jooksul imavad juured puuduva niiskuse endasse ja varred sirguvad järk-järgult.
Pärast „vanni“ viiakse taim hajusasse valgusesse. Täielik varju aeglustab taastumist ja otsesed päikesekiired suurendavad stressi.
Kuivad võrsed lõigatakse ettevaatlikult ära terava oksakääridega. See stimuleerib uute pungade kasvu põõsa juures – lavendel suunab oma jõu noorendamisele.
Isegi kui tundub, et taim on surnud, ei tasu seda ära visata. Juurestik säilitab mõnikord eluvõime, andes 2–3 nädala pärast uusi võrseid.
Taastumise võimaluste suurendamiseks võib eraldada terved pistikud. Need juurestatakse kerges substraadis, luues kilega kasvuhoone tingimused.
Probleemide ennetamine on lihtne: potti istutamisel lisatakse hüdrogeel. Granulid hoiavad vett kinni, andes seda kuivadel perioodidel järk-järgult juurtele.
Muld valitakse lahtine, lisades liiva või perliiti. See hoiab ära niiskuse kogunemise, mis on lavendlile ohtlikum kui ajutine põud.
Õigeaegne hooldus muudab närtsiva põõsa lopsakaks taimeks. Peamine on mitte paanikasse sattuda ja anda lavendlile võimalus näidata oma vastupidavust.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
