Aed, mis veel eile rõõmustas mahlakate viljadega, meenutab täna lahinguvälja: oksad mustuvad, lehed ripuvad elutult.
See on monilioos – seeninfektsioon, mis võib puu ühe hooajaga hävitada.
Esimesed haiguse tunnused ilmnevad ülemistel võrsetel.
Lehed närtsivad äkki, säilitades ebaloomuliku „muumifitseeritud“ välimuse, kuid jäävad okstele rippuma, justkui hoiatades õnnetusest.
Seen tungib puitu, liikudes aeglaselt tüve alusesse. Kui õigeaegselt meetmeid ei võeta, kaotab taim mahlavoog ja koor kaetub hallika kattega pragudega.
Haigestunud oksad tuleb kohe välja lõigata. Lõige tehakse 10–15 cm allpool kuivamise ala, et haarata kaasa terve kude. Puule jäetud haiged osad muutuvad uue nakkuslaine allikaks.
Varakevadel töödeldakse võra 3% vasksulfaadi lahusega. See loob kaitsva barjääri, mis pärsib seeneniidiste arengut enne nende ärkamist.
Õitsemise ajal on efektiivsed tsiprodiinil põhinevad preparaadid. Pihustamine toimub roosa õienupu faasis, kui õielehed alles hakkavad avanema.
Suvel minnakse üle bioloogilistele fungitsiididele. Need on kasulikele putukatele ohutud, kuid nõuavad regulaarset kasutamist – iga 10–14 päeva järel, eriti pärast vihma.
Kaliumi ja fosforiga väetamine tugevdab taimede immuunsust. Lämmastikväetisi tuleb kasutada ettevaatlikult: ülemäärane kogus stimuleerib nakkusele vastuvõtlike noorte võrsete kasvu.
Sügisel koristatakse ja põletatakse langenud lehed ja mumifitseerunud viljad.
Seen talvitub taimejäägides, seega on puude ümbruse puhtus aia tervise tagatis.
Ennetamiseks harvendatakse krooni igal aastal. Tihedad oksad loovad niiske mikrokliima, mis on ideaalne patogeeni paljunemiseks.
Vanad puud kannatavad moniliaasi all sagedamini. Noorendav lõikamine pikendab nende eluiga, vähendades nakatumise riski.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
