Lopsakad mütsid hortensiad kaunistavad aedu juunist sügiseni, kuid mõnikord keeldub taim aastaid õitsemisest.
Aednikud eksivad arvamistesse, aimamata, et põhjus peitub sageli lihtsates hooldusvigades.
Sordi valik määrab kasvatamise edukuse.
Lillehortensiad taluvad kergesti külma ja õitsevad uutel võrsetel, samas kui suurelehelised liigid vajavad kaitset – nende pungad moodustuvad eelmise aasta okstele.
Talvised järsud temperatuurimuutused hävitavad soojuslembeste sortide õienupud. Hilissügisel painutatakse põõsad ettevaatlikult maapinnale, kaetakse lapnikuga ja mittekootud materjaliga, jättes õhukihi.
Liigne pügamine on levinud viga. Tervete okste eemaldamine koos õienuppudega võtab taimelt võimaluse õitseda. Kevadel lõigake ainult kuivad ja kahjustatud võrsed, vältides radikaalset kroonide moodustamist.
Liigne lämmastik mullas stimuleerib lehe kasvu, mis kahjustab õitsemist. Fosfori-kaaliumväetised varasuvel aitavad taimel rohkem pungi panna. Istutamisel kasutatav kondijahu tagab pikaajalise mõju.
Hortensiad kannatavad niiskuse puuduse all. Mulla kuivamine pungade puhkemise ajal põhjustab õievarte mahajäämist. Juurestiku mullimine koore või nõeltega hoiab mulla lõtvana ja niiskena.
Tihedas varjus kasvavad taimed moodustavad rohelise massi, kuid ei moodusta õisikuid. Rohke õitsemine nõuab hommikul hajutatud valgust ja keskpäeval kerget varju.
Mulla happesus mõjutab juurestiku tervist. Optimaalne pH-tase on 5,5-6,0. Leeliselised mullad põhjustavad lehtede kloroosi – taim lõpetab toitainete omastamise.
Noored põõsad ei õitse sageli vähearenenud juurestiku tõttu. Olge kannatlik: 2-3 aasta pärast istutamist muutub hortensia tugevamaks ja rõõmustab esimeste õisikutega.
Kahjurid ründavad täiskasvanud taimi harva, kuid täid ja ämblikulestad võivad nõrgestada noori võrseid. Õigeaegne töötlemine looduslike insektitsiididega hoiab põõsa tervena.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
