Porgandid tunduvad olevat lihtne kultuur, kuid selle siledad ja magusad juurviljad – väikeste trikkide tulemus, mitte juhus.
Kui su porgandid kasvavad oksakad või kibedad, ei ole viga mitte mullas, vaid kahe komponendi puudumises, mida kogenud aednikud alati auku panevad.
Küsimus ei ole keemilistes väetistes – kõik, mida vajate, on jõeliiv ja puidutuhk.
Liiv muudab mulla lõdvaks, võimaldades juurviljadel kasvada pigem allapoole kui küljele, samas kui tuhk neutraliseerib happesuse ja küllastab mulla kaaliumiga, mis muudab tselluloosi suhkruks.
Enne istutamist kultiveeritakse voodi uuesti 30 cm sügavuseni, eemaldades kivid ja koblad – just need muudavad porgandid kõverduma.
Igasse auku lisatakse peotäis liiva ja supilusikatäis tuhka, segades need mullaga.
Seemned külvatakse 2 cm sügavusele, peal on õhuke liivakiht. See takistab mullale kooriku tekkimist, mis takistab idanemist.
Pärast 2-3 lehe ilmumist harvendatakse porgandit, jättes taimede vahele 4-5 cm.
Tuhk toimib loodusliku parandajana: selle koostises olev kaalium kiirendab mahlade liikumist, muutes juurviljad mahlakaks, ja fosfor tugevdab rakustruktuuri, takistades pragunemist.
Liiv toimib drenaažisüsteemina – isegi vihmase suve ajal ei mädane juured.
Hooaja keskpaigaks moodustavad porgandid siledaid, siledaid „sabasid“ ja saagikoristuseks kaevavad välja erksaid oranžid viljad ilma karvaste võrseteta.
Kui lisada auku näputäis kaneeli, hoiab see ära porgandikärbse, kelle vastsed rikuvad saaki.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
