Te hoolitsete baklažaanide eest hoolikalt: kastate, kobestate, sidute, aga viljad ei ilmu?
Kõik on boori puuduses – mikroelemendis, mida baklažaanid „söövad“ mullast aktiivselt rohkem kui teised kultuurid.
Ilma selleta kukuvad õied ära, isegi avamata, ja need, mis jäävad, annavad kõverad viljad.
Olukorda aitab parandada tavaline apteegist ostetav boorhape. Lahustage 2 grammi pulbrit 10 liitris soojas vees ja pihustage taimedele mais, kui ilmuvad esimesed pungad.
Boor stimuleerib õietolmu teket, tugevdab õisikuid ja suurendab vastupidavust temperatuurikõikumistele.
Juba nädala pärast märkate, kuidas viljakupud hakkavad ühtlaselt ja massiliselt moodustuma.
Kuid oluline on mitte liialdada: boori ülemäärane kogus on mürgine. Kui lehed keerduvad või kaetuvad kollaste laikudega, lõpetage töötlemine ja kastke mulda suure koguse veega.
Ennetamiseks korrake pihustamist iga 3 nädala järel kuni juuni keskpaigani.
Kui baklažaanid kasvavad kasvuhoones, jälgige niiskust – kõrge temperatuur ja kasvuhooneefekt suurendavad boori vajadust.
Toitke taimi täiendavalt kaltsiumiga: purustage munakoor, valage peale vesi (100 g 1 liitri kohta) ja laske nädal aega tõmmata.
Kurnatud leotusega kastke taimede juurte ümbrust – see tugevdab rakuseinu ja ennetab mädanemist.
Ärge kunagi lisage baklažaanide alla värsket sõnnikut: lämmastiku ülemäärane kogus soodustab lehtede kasvu viljade arvelt. Kasutage selle asemel komposti või humust, segatuna tuhaga.
Ja pidage meeles: baklažaanid ei armasta tuuletõmmet. Kui need kasvavad avamaal, paigaldage tuulepoolsele küljele polükarbonaadist või kilest kilbid. See vähendab tuule stressi ja säilitab viljakupud.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
