Kujutage ette: rebite põõsast ilusa läikiva baklažaani, teete sellest hautist, kuid suhu jääb ebameeldiv kibedus. Mis on selle põhjus?
Selgub, et kõik algab viljade moodustamise etapis.
Baklažaanid on kibedad, kui neis koguneb solaniini – mürgine aine, mida taim toodab stressi korral.
Esimene viga on ebaregulaarne kastmine. Kui pärast pikka põuda voodeid üle ujutad, imavad viljad järsult vett, mis häirib nende biokeemilist tasakaalu.
Kastke baklažaane iga 3-4 päeva tagant, laskmata mullal kuivada.
Teine põhjus on üle +30 °C kuumus. Sellisel temperatuuril muutub õietolm steriilseks, tolmlemine ei toimu ja viljad deformeeruvad, kogudes kibedust.
Põõsaste varjutamine keskpäevasel ajal aitab olukorda päästa.
Kolmas tegur on liigne lämmastikväetiste kasutamine. Paljud toidavad baklažaane sõnniku või karbamiidiga, arvates, et see kiirendab kasvu.
Kuid liigselt toidetud taimed on „paksud“: viljade asemel koguvad nad lehestikku ja munasarjad muutuvad kibedaks.
Kasutage kompleksväetist, mis sisaldab kaaliumi ja fosforit, mis vastutavad maitse eest.
Neljas viga on hiline saagikoristus. Üleküpsenud baklažaanid on alati kibedad. Korjake viljad siis, kui need on tehniliselt küpsed: koor peab olema kõva ja seemned sees peavad olema väikesed ja valged.
Lõpuks, ärge kunagi istutage kõrvuti mõru ja magusaid sorte. Nad tolmeldavad üle ja kibedus kandub üle kõigile viljadele.
Kui vigu on juba tehtud, saate saagi päästa, leotades lõigatud baklažaane 30-40 minutit soolases vees (1 spl soola liitri kohta).
Kuid parem on mitte nii kaugele minna – järgige agrotehnikat ja „sinine“ rõõmustab õrna maitsega.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
