Tundub loogiline istutada sibulat sinna, kus eelmisel aastal kasvasid porgandid: mõlemad kultuurid on tagasihoidlikud.
Aga just see viga viib selleni, et sibul kasvab väikeseks ja porgand järgmisel aastal kannatab kahjurite all.
Põhjus peitub kolmes teguris, millest aianduse õpikud vaikivad.
Esiteks, porgandid kurnavad oluliselt mulda, võttes sealt kaaliumi ja fosforit – just neid elemente, mis on vajalikud sibulale suurte peade moodustamiseks.
Isegi rohke söötmine ei suuda tasakaalu täielikult taastada: muld muutub „tühjaks“ ja ei suuda sibulale piisavalt toitaineid anda.
Teiseks on mõlemad taimed vastuvõtlikud samadele kahjuritele.
Porgandikärbes, mis on pärast koristamist mulda jäänud, läheb rõõmuga üle sibulale. Ja selle vastsed närivad sibulatesse auke, muutes need mädanenud massiks.
Kolmas põhjus on allelopaatia. Porgandijuurtest satub mulda aineid, mis pärsivad sibulate arengut.
Isegi kui teil õnnestub kahjureid ja nälgimist vältida, kasvab sibul aeglaselt ja nende suled muutuvad juba juunis kollaseks.
Mida teha. Pärast porgandit istuta põllukultuure, millel ei ole samu vaenlasi kui porgandil, ja elavda muld.
Ideaalsed järglased on tomatid, kurk või kapsas. Need „katkestavad“ kahjurite tsükli ja rikastavad mulda orgaanilise ainega.
Kui on vaja istutada sibulat, siis valmistage voodi ette: lisage üleküpsenud sõnnikut, tuhka ja superfosfaati ning seejärel pritsige mulda desinfitseerimiseks mangaanilahusega.
Kuid isegi need meetmed ei taga edu – parem on oodata 2-3 aastat, enne kui endisele porgandipeenrale sibulat istutada.
Pidage meeles: külvikord ei ole kapriis, vaid vajadus. Kui te seda rikute, vähendate saagikust ja tekitate probleeme aastateks.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
