Võiks arvata, et sugulased peaksid üksteist toetama, kuid aianduses tähendab suvikõrvitsate ja kõrvitsate lähedus varjatud katastroofi.
Esmapilgul tundub nende sarnasus eelisena: samad kasvatustingimused, sarnane hooldus.
Kuid pinnase all ja õhus nende vahel toimub ellujäämislahing, mis ohustab kogu saaki.
Peamine probleem peitub risttolmeldamises. Mõlemad kultuurid kuuluvad kõrvitsaliste sugukonda ja nende õied meelitavad ligi samu putukaid.
Kõrvitsa isasõite õietolm satub kergesti kabatšoki emassuguelementidele, mis viib hübridiseerumiseni.
Selle tulemusena kaotavad viljad oma sordile omased tunnused: kabatšokid kasvavad kühmlisteks, paksu koore ja mõru viljalihaga, kõrvitsad aga väikesteks ja veesiseks.
Selliste hübriidide seemned muutuvad tulevasteks istutusteks kasutuskõlbmatuks, kuna annavad ettearvamatu järglase.
Kõrvitsa juurestik on veel üks riskitegur. Võimsad, sügavale ulatuvad juured imavad kiiresti niiskuse ja toitaineid, jättes kabatšokid nälga.
Isegi rohke kastmise korral ei suuda kabatšoki nõrgemad juured konkureerida agressiivse naabriga. See põhjustab aeglast kasvu, kehva õitsemist ja väikeseid vilju.
Olukorda raskendab üldine haigustele vastuvõtlikkus. Jahukaste, antraknoos ja bakteriaalne mädanik levivad ühelt taimelt teisele silmapilkselt.
Kui kõrvits nakatub viirusega, satuvad kabatšokid mõne päeva jooksul ohtu ja kemikaalidega ravi võib hävitada mõlemad kultuurid.
Kahjurid ei tee vahet sugulaste vahel. Melonikärbes, ämblik ja limakärbes ründavad kõrvitsaid ja kabatšokke sama suure isuga.
Insektitsiididega töötlemine lahendab probleemi vaid ajutiselt, kuid toksiinid kogunevad viljadesse, muutes need söögikõlbmatuks.
Ainus viis katastroofi vältida on range tsoonide jaotamine. Minimaalne vahemaa peenarde vahel peab olema vähemalt viis meetrit.
Kui maatükk on väike, istutatakse taimede vahele kattekultuurid: mais, päevalill või roniv oad. Need loovad füüsilise barjääri tolmeldajatele ja vähendavad konkurentsi ressursside pärast.
Põllukultuuride vaheldumine on täiendav ettevaatusabinõu. Kõrvitsaid ei tohi varem kui kolme-nelja aasta pärast samale kohale tagasi istutada. Selle aja jooksul jõuab muld taastada toitainete tasakaalu ja patogeenide säilimise risk väheneb.
Sügisene ümberkaevamine komposti või rohttaimede lisamisega parandab mulla struktuuri, mis on eriti oluline kabatšokkidele, mis on tundlikud mulla tihenemise suhtes.
Nende reeglite järgimine mitte ainult säilitab saagi, vaid ka ennetab sortide järkjärgulist degeneratsiooni, mis on vältimatu juhusliku istutamise korral.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
