Hollandi paprikakasvatustehnoloogia põhineb mineraalainete täpsel arvutamisel, mis tagab mitte ainult saagikuse, vaid ka viljade turustuskõlbliku välimuse.
Esimene kohustuslik komponent on kaltsiumnitraat. Seda viiakse sisse kõikides etappides: istutamisel – 20 g auku, segades mullaga, seejärel kastmise teel (15 g 10 liitri vee kohta) iga 14 päeva tagant.
Kaltsium hoiab ära tipumädaniku ja tugevdab rakuseinu, muutes paprika vastupidavaks mehaanilistele kahjustustele.
Teine põhielement on kaaliummonofosfaat. Seda kasutatakse õitsemise ja viljakujumise faasis, lahustades 25 g 10 liitris vees. Väetamine toimub tilkkastmissüsteemiga, kasutades 4 liitrit lahust m² kohta.
Kaalium suurendab suhkrusisaldust ja fosfor kiirendab küpsemist. Hollandlased ei kasuta kunagi kaaliumkloriidi – kloor pärsib juurestikku.
Kolmas saladus on raua ja vasekelaadi kasutamine lehtedele.
Esimeste kloroosimärkide ilmnemisel pritsige lehed lahusega, milles on 5 g ravimit 10 liitri vee kohta. Raud osaleb klorofülli sünteesis ja vask suurendab vastupanuvõimet seeninfektsioonidele.
Lisaks sellele kasutage seemneperioodil naatriumhumaati (3 g 10 liitri kohta) – see stimuleerib juurte arengut ja suurendab munarakkude arvu.
Stressi eest kaitsmiseks kasutatakse räniväetisi. Siliplandi lahusega (10 ml 10 liitri kohta) ravivad taimi kord kuus.
Räni tugevdab rakumembraane, vähendades tundlikkust põua ja äärmuslike temperatuuride suhtes.
Kasvuhoonetes kasvatamisel lisatakse süsihappegaasi 800-1000 ppm – kiirendades fotosünteesi 40% võrra.
Selle strateegia tulemuseks on kuni 10 mm seinapaksusega, ühtlase värvusega ja kuni 2 kuu pikkuse säilivusajaga viljad.
Hollandi põllumajandustootjad koristavad kuni 18 kg paprikat ruutmeetri kohta, samas kui tavapäraste meetodite puhul on saagikus kuni 8-10 kg.
Ja lõpuks, kallis lugeja: andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja oma tööd jätkata.
