Tänapäeva vanemad püüavad täita iga lapse elu minuti arendavate tegevuste, huviringide ja meelelahutusega. Pidev välisstimulatsioon on muutunud normiks, tõrjudes kõrvale vaikuse ja tegevusetuse hetked.
Kuid psühholoogid pööravad üha enam tähelepanu igavuse tähtsusele laste psüühika harmooniliseks arenguks.
Tegevusetud perioodid ei ole tühjad ega kasutud, vaid täidavad närvisüsteemi taaskäivitamise võtmefunktsiooni.
Igavuse seisundis aktiveeruvad aju piirkonnad, mis vastutavad eneserefleksiooni, saadud teabe töötlemise ja uute ideede genereerimise eest. See on vajalik tingimus üleminekuks valmis meelelahutuse tarbimiselt iseseisvale loomingule.
Kui laps on jäetud iseenda hooleks, aktiveerub tema kujutlusvõime, mis on vajalik oma mängude ja stsenaariumide väljamõtlemiseks. See on alus loova mõtlemise arengule ja võimele leida ebatavalisi lahendusi ülesannetele.
Pidevalt meelelahutust pakutav laps kaotab võimaluse õppida ise oma aega ja tähelepanu juhtima. Ta harjub passiivse muljete saamisega ega treeni sisemist ressurssi iseseisvaks tegevuseks.
Igavus õpetab kannatlikkust ja sallivust ebamäärase olukorra suhtes, mis on täiskasvanuelus oluline sotsiaalne oskus. Laps hakkab järk-järgult mõistma, et iga minut ei saa olla särav ja sündmusterohke.
Vanematel on raske taluda laste kaebusi igavuse üle, mis tekitavad süütunde „halva” vaba aja korraldamise pärast. Oluline on mõista, et see on loomulik osa täiskasvanuks saamisest, mitte vanemate ebakompetentsuse näitaja.
Lubades lapsel igavleda, annavad täiskasvanud talle ruumi tutvuda oma mõtete, soovide ja emotsioonidega. See soodustab sügavama eneseteadvuse ja emotsionaalse intelligentsuse kujunemist.
Pikemas perspektiivis kaitseb võime igavusega toime tulla sõltuvusest välistest stimulaatoritest, nagu nutiseadmed või pidev vajadus uudiste järele. Tekib tervislik suhtumine oma aega ja selle sisustamisse.
Ärge kartke, et tegevusetuse perioodid mõjutavad negatiivselt lapse arengut või akadeemilisi tulemusi. Vastupidi, need võimaldavad ajul puhata ja omandatud teadmisi struktureerida, parandades järgnevat teabe omandamist.
Tänapäeva lastel puudub eriti aeg struktureerimata mängudeks ja lihtsalt tegevusetuseks. Vanemate ülesanne ei ole meelelahutust pakkuda, vaid luua turvaline keskkond, kus laps saab iseseisvust ilmutada.
Igatsuse oskus ei ole puudus, vaid oluline oskus, mis jääb lapsele kogu eluks. See õpetab teda endasse kuulama ja leidma sisemisi ressursse tegevuseks ja loovuseks.
