Suve keskel kaotab mustsõstra äkitselt oma mahlaka roheluse, põhjustades aednikule muret. See on selge märk sellest, et põõsas vajab abi.
Lehtede kolletumine ei teki niisama, sellel on alati konkreetne põhjus. Ilma selle täpse kindlaksmääramiseta võivad kõik pingutused osutuda asjatuks.
Sageli on süüdi vale niiskuse juurteni jõudmine.
Põõs kannatab võrdselt nii põua kui ka pideva liigse niiskuse all.
Täiskasvanud taim vajab sügavat kastmist, mis niisutab mulda pool meetri sügavuseni. Kuumal ajal piisab kahest-kolmest põhjalikust kastmisest kuus.
Vähem levinud põhjus on elutähtsate elementide puudus või ülemäärane sisaldus mullas. Põõsas reageerib teravalt toitainete tasakaalu häiretele.
Kaaliumi puudus avaldub kollase äärekaare tekkimisena lehe servadel. Magneesiumipuudus jätab roheliseks ainult lehe veenid. Raudpuudus põhjustab lehe servade kolletumist ja kuivamist.
Õhukesed võrsed ja kahvatud lehed roheliste soontega viitavad lämmastiku puudusele. Õigeaegne lisatoitmine parandab olukorra.
Ohtlikud kahjurid võtavad lehtedelt ka terve värvi. Võrkämblik, mis on eriti aktiivne kuivas kuumuses, katab taime võrguga ja imeb välja mahla.
Gallo-lehekirp asub lehe tagaküljele, põhjustades paisumist ja punetust. Tugevalt kahjustatud lehed kolletuvad ja surevad ära.
Seenhaigused, nagu sfäroteka või antraknoos, põhjustavad samuti lehtede kolletumist ja langemist. Pruunid laigud hõivavad järk-järgult kogu lehe.
Viiruslik mosaiik jätab lehtedele kollased mustrid, mis põhjustavad närbumist. Kahjuks ei ole seda haigust võimalik ravida ja põõsas tuleb hävitada.
Hooletusse jäetud üle 15 aasta vanused põõsad kannatavad sageli lehtede kolletumise all. Neid aitab ainult radikaalne noorendav kärpimine.
Ärge unustage regulaarselt mulda kobestada ja puu ümbrust multšida. Sügisel tuleb kindlasti koristada ja põletada kõik langenud lehed.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
