Olete uhkusega küüslaugu saagi koristanud, selle hoolikalt kuivatanud, ilusatesse korvidesse laotanud või patsideks pununud, oodates, et see kevadeni säiliks.
Kuid talve keskel leiate tugevate sibulate asemel vaid närtsinud, idanenud või hallituse kattega sibulad.
Sageli süüdistatakse halba sorti või niisket suve. Kuid küüslaugu pika säilivuse võti ei peitu sageli mitte ilmastikuoludes, vaid selles, kuidas ja kus te seda pärast koristamist hoiate.
Nähtamatu viga, mis on seotud temperatuuri ja niiskusega, hävitab aeglaselt, kuid kindlalt teie varud seestpoolt.
Küüslaugu pärast koristamist on elus organism. See hingab, aurustab niiskust ja reageerib ümbritsevatele tingimustele.
Peamised säilivuse vaenlased on soojus ja kõrge niiskus. Paljud hoiavad küüslaugu köögis või kelderis toatemperatuuril (+20…+25 kraadi). See on saatuslik viga.
Soojuses kiirenevad protsessid sibula sees. See hingab intensiivselt, kaotades niiskust ja toitaineid.
Küüslaugud kuivavad kiiresti, muutuvad kergeks ja närtsinud. Veelgi hullem on see, et soojus stimuleerib idanemist.
Küüslauguküüntes hakkavad idud kasvama, imedes mahlast küüslauguküüntest mahla välja ja muutes need maitsetuks kestaks.
Kõrge õhuniiskus (üle 70–75%) on teine tapja.
See loob ideaalsed tingimused hallituse ja mädaniku arenguks, eriti kui sibulatele on jäänud mikrotraumad või need ei ole pärast koristamist piisavalt kuivanud.
Seente eosed on alati õhus olemas ja niiske keskkond annab neile võimaluse.
Mida teha? Pika säilitamise saladus on jahedate ja kuivade tingimuste loomine.
Ideaalne režiim enamiku talisibula sortide jaoks: temperatuur 0 kuni +4 kraadi ja õhuniiskus 50–70 %.
Just sellised tingimused on tavaliselt heas keldris, kelderkorrusel või soojustatud, kuid mitte külmuvas rõdul.
Külm aeglustab kõik ainevahetusprotsessid sibulas, takistades selle kuivamist ja idanemist.
Madal niiskus takistab hallituse teket. Kui keldrit pole, võib kasutada külmkappi, kuid ettevaatlikult.
Köögiviljade sahtel sobib temperatuuri poolest, kuid niiskus on seal sageli liiga kõrge.
Et küüslaugus ei muutuks niiskeks, pange pead paberikottidesse (mitte kilekottidesse!) või kartongkastidesse, millel on ventilatsiooniavad.
Puistake pead üle kuiva materjaliga, mis imab liigse niiskuse: jäme sool, tuhk, kuivad lehtpuidu laastud või sibulakoor.
Kontrollige varusid regulaarselt ja eemaldage kahtlased pead.
Kevadine küüslauk (istutatud kevadel) säilib sageli paremini kui taline ja talub veidi kõrgemaid temperatuure (+10…+15 kraadi), kuid kuivuse põhimõte jääb samaks.
Enne ladustamist on väga oluline küüslaugu õigesti ette valmistada. Koristage see kuiva ilmaga. Pärast väljakaevamist ärge lehti kohe ära rebinud!
Siduge küüslaugu väikesteks kimpudeks või laotage ühe kihina hästi tuulutatavasse, kuivasse, varjulisse kohta (kuur, varikat, pööning) 2–3 nädalaks.
Selle aja jooksul küpsuvad sibulad, kestad kuivavad ja katavad tihedalt pea, juured surevad täielikult ära.
Alles pärast seda lõigake varred (jättes 3–5 cm pikkuse tüügas) ja juured (põhja) ära ning sorteerige pead.
Hoida jahedas ja kuivas kohas – see ei ole kapriis, vaid vajadus, kui soovite oma küüslaugu nautida kogu talve ja kevade.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
