Ilma kindla toeta murduvad tomatite varred viljade raskuse all ja lehed muutuvad pärast vihma mädanemise pesaks.
Putukad hävitavad hea meelega saagi, kui see maas lebab.
Esimesed sidumistööd alustatakse 7–10 päeva pärast seemikute istutamist. Oluline on mitte viivitada: noored taimed kohanevad kiiremini vertikaalse asendiga.
Kasutage pehmeid materjale, mis ei vigasta varre. Vanad kapronist sukkpüksid või riidest ribad on selleks otse ideaalsed.
Kasvuhoonetes on populaarne meetod, kus kasutatakse nööri: üks ots kinnitatakse toele, teine vaba silmusega mähitakse varre ümber. Tomati kasvades keeratakse nööri ettevaatlikult ülespoole.
Avatud peenardele on vaja stabiilsemaid konstruktsioone. Metallist või puidust vaiad kaevatakse 10 cm kaugusele põõsast, et mitte kahjustada juurteid.
Huvitav variant on horisontaalsed võrgud. Postide vahele pingutatakse traat, millele kinnitatakse varred konksude või klambritega.
Võrk-rabiitsa on universaalne lahendus rühmaistutamiseks. See paigaldatakse ridade piki ja võrsed suunatakse võrgusilma kaudu. Konstruktsioon talub isegi suureviljalisi sorte.
Madalate tomatite jaoks sobivad koonusekujulised traatraamid. Need mitte ainult toetavad põõsa, vaid parandavad ka ventilatsiooni, vähendades seente haiguste riski.
Oluline on regulaarselt kontrollida kinnitusi: liiga pingul sidemed pigistavad varre, häirides mahla liikumist. Nõrgad kinnitused ei täida oma ülesannet.
Tugeva tuulega piirkondades tugevdatakse toed täiendavalt betoonalustega või metallvarrastega. Nõrgad konstruktsioonid on ohtlikud kogu saagile.
Nende põhimõtete järgimine muudab peenrad korrapärasteks „tomatidžungliteks“, kus iga viljal on maksimaalne valgus ja kaitse. Jääb üle valida sobiv meetod – ja tulemus ületab ootused.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
